Ma näen öösiti maailma kõige kummalisemaid ja elavamaid unenägusid. Ma unistan helehallist tüllseelikust. Ma nosin tablette. Ma üritan kõike koos hoida. Ma loen kilode kaupa raamatuid. Ma lükkan paratamatut edasi. Ma pole täiuslik, aga olgu neetud kõik teised, kes seda väita julgevad. Ma armastan ennast, aga vahel sellest ei piisa. Ma kirjutan armastuslaule mittekellelegi. Ma loodan, et mõned neist jõuavad kunagi sinuni, sest igaüks väärib seda, et talle vähemalt üks ood pühendataks. Ma vaatan maailma läbi roosade prillide. Ma olen küüniline ja realistlik.
Viimasel ajal vaatan ma enda ümber ringi ja ei ole päris kindel, mis toimub. Mis inimestel viga on? Jah, ma saan aru, et meie, paksud, ei tohiks tervislikus mõttes paksud olla. Ma saan aru, et kui ma kunagi diabeedi ja metallist põlvekedrad saan, siis ei suuda ma seda kunagi keskmisele maksumaksjale tasuda. Ma saan aru, et minu võdisev keha šokeerib praktiliselt kõiki, kes mind suviti lühikestes kleitides nägema peavad. Aga... Te saate ju ikka aru, et te nõuate mult, et ma ennat vihkaksin? Ma saan aru, et teie võite seda teha. See on teie õigus. Aga... Kui ma ennast samamoodi jälestaksin nagu keskmine inimene tänavalt, siis ei jääks mulle ju mitte midagi. Sest mis ma oleksin, kui ma ei suuda taluda mõtetki iseendast? Kuidas ma elaksin? Ja tegelikult, olgem ausad, teid ei häirigi nii väga mu võdisev keha ja kokkukleepuvad reied, te vihkate kõige rohkem mõtet sellest, et ma võiksin üritada selle kõigega rahul olla. Et ma võiksin ennast aktsepteerida, kui teie seda teha ei suuda. Aga kuidas siis asjad paremaks saavad minna, kui ma vihkan ennast nii väga, et ma ei suuda ennast peeglist vaadata? Te ei saa aru, mida te mulle soovite. Või siis saate. Aga soovite ikkagi. Igatpidi kuidagi julm olukord. Meenutab natuke põhikooli. Miks ma ei võiks ennast armastada? Miks ma ei võiks endaga rahul olla? Sest, olgem ausad, seda enesearmastust võib ka rakendada ainult teatud piirini. Mitte KEEGI ei armasta ennast IGA PÄEV. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas keegi üldse suudab eksisteerida kehas, mida ta üdini jälestab. Jah, ma võin üritada seda muuta. Aga muutused võtavad aega. Aega, mida ma veedan mingis meelheites ja vihas ja põlguses... Selliselt veedetud aeg kipub üsna lühikeseks jääma. Keegi ei suuda aastate kaupa kannatada. Või pimedas keldris elada, kuni võib sirge seljaga avalikkuse ette ilmuda. Ma võin teid lohutada: ma ei vihka ennast, aga mul on sellest hoolimata terve koorem probleeme, millega ma pidevalt oma pead vaevan ja mis mind piiritult masendavad. Vähemalt ei ole ma õnnelik, kui see teid aitab :D
Ma ei saa sellisest suhtumisest aru. Inimesed TAPAVAD ennast selliste sapisülgamiste pärast. Reaalsed, noored, ilusad, armsad inimesed. SUREVAD. Sest nad on ümbritsetud mingist sõnadetulvast, mis pidevalt rõhutab, kuidas nad ei ole piisavalt head, piisavalt ilusad, piisavalt saledad, piisavalt armsad, piisavalt... Nad lihtsalt ei ole piisavad. Ja hoidku jumal selle eest, et mõni hull julgeks piiksatada, et tegelikult on kõik hästi ja paksud/tumedanahalised/geid/transseksuaalid/........ on täitsa normaalsed inimesed ja võiksid vabalt edasi elada. Siis saavad kõik topelt.
Miks me seda teeme? Mida see meile tegelikult annab? Kas me elame sellega mingeid lapsepõlvekomplekse välja? Et põhikoolis ei saanud veel piisavalt hambaid teritada, keskas pidi juba nagu inimeseks hakkama ja keelt hammaste taga hoidma, aga nüüd, internetis, anonüümselt, peab maailm tõde kuulma ja pattu kahetsema. Ja fakit, saagu looduslik valik, kui ausat tõde välja ei kannata, siis pane jah, nöör kaela, ainult tugevamad jäävad ellu ja toodavad järglasi, pole meil mingeid muidusööjaid ja nõrku vaja. Hamstrid söövad ka oma kolmejalgsed järglased ära. Hõrendame aga hoolega nende ridu, kes Sports Illustratedi kaanele ei sobi.
Ma tahaksin vahel karjuda suurest frustratsioonist. Jah, ma olen paks. Ja pikk nagu mastimänd. Ja ma kannan stilettosid ja miniseelikuid ja lühikesi pükse ja päevitusriideid. Ma olen see inimene, kelle pärast need anonüümsed tõekuulutajad ei saa lahtiste silmadega tänaval käia. Mina saan sellega hakkama. Aga kusagil on keegi, kes on lihtsamini mõjutatav, kes on haavatavam, kes on õrnahingelisem. Ma mäletan küll seda põhikooliaega, kui ma iga jumala päev nuttes koolist koju lonkisin ja olin kindel, et terves maailmas pole MITTE KEDAGI, kes mind kunagi kasvõi neutraalse pilguga vaadata võiks. Ma olin koletis. Suur, pikk, kandsin viigipükse ja suuri kampsuneid, sest lahedad ja noortepärased asjad ei läinud mulle selga. Ja mul olid puust suusad kui kõigil teistel olid plastikud! Ja mul ei olnud Britney Spearsi kassette! Ja mul olid juba seitsmendas klassis rinnad! Ja mul oli iga päev süda paha, kui ma kodust välja läksin. Sest ma olin lehm. Vanaema. Karu. Sumo. Ma olin neliteist aastat vana. Ja ma lootsin iga päev, et järgmist enam ei tuleks. Et mul ei ole iialgi ühtki sõpra. Et maailm jälestab mind. Muidugi läksin ma peale kooli koju, nutsin, ja sõin ära terve pätsi saia. Sest ega ma ometi pärast kooli kusagile huviringi ei läinud. Trenni?? Ma ei väärinud maailmale näitamist. Ma tahtsin ainult kodus suletud kardinate taga pisaraid valada ja surmast unistada. Kõik muu oli minusugusele liiga hea.
Ma ei tea, kas tõekuulutajad saavad väga selgelt aru, mida nad teevad, aga peavadki sellist asja õigeks. Sellist elu õigeks. Sellist valu õigeks. Või ei saa nad mitte millestki aru ja lahmivad tühja. Saage aru, iga sõna, mida te ütlete, jääb kellelegi terveks eluks meelde. TERVEKS ELUKS, olge te neetud! Saate aru, kui raskeks see sõnakoorem mingil hetkel muutub???? Kui kuradi võimatu on selle alt veel midagi muud näha? Ma tahaksin vahel karjuda. Vihast. Uskumatusest. Abitusest. Ja mitte enda pärast. Vaid selle 14-aastase tüdruku pärast, kes ei julgenud pärast kooli toast välja minna. Kes ei julgenud hommikuti kooli minna. Kes kartis tervet maailma, sest maailm vihkas teda. Selle lapse pärast, kellel ei olnud mitte ühtki sõpra. Ja kes selle asemel, et mängida ja joosta ja naerda ja tantsida, lootis, et iga päev jääks tema viimaseks. Fuck you, tõekuulutajad. Ma võin teie kõrgemate tõekspidamiste järgi ju patune olla, aga teie pole need, kes mulle lunastust peaksid jagama.
