Tegelikult on sellest üksjagu aega möödas, kui ma sellest teemast mõtlema hakkasin. Aga siis lasin ma sellel olla. Marineerida. Jõudsin rahuneda ja uuesti vihastada ja uuesti rahuneda. Ja nüüd, juba päris tükk aega hiljem, on see mõte mul ikka peas. Seega: jagan ka teiega. Et need, kes tahavad ja oskavad, saaksid sõna sekka öelda.
Ma ütlen ausalt, et ma vihastasin endal kõrvust leegid välja, kui ma kuulsin üht tuttavat ütlemas: "Inimesed peaksid ausamad olema. Kui sa oled vihane, olegi vihane, ei ole vaja midagi paremaks teeselda. Nii närvi ajavad need, kelle jaoks kõik on alati nii hea. Kõik on alati nii roosa ja ilus. Sõbrad peaksid ikka ausad olema üksteisega, kui miski ei meeldi, siis ütlegi välja." Või umbes nii. Ma olen seda teksti ennegi palju kordi kuulnud ja see on ilmselt pigem ülevaatlik kokkuvõte kõigist variantidest, kui tegelik tsitaat.
Ja teate, mis mind selle juures vihaseks ajab? See, kui inimesed nii ütlevad ja seda tegelikult ei mõtle. Kui inimesed muudavad optimistid mingitekt jubedateks teesklejateks ja võltsideks. Mind vihastab see, et vahel nõuab positiivsus kuradima palju rohkem jõudu ja pühendumist, kui "ausus". Vahel tuleb hea väljanoppimiseks sitamerest päris palju pingutada. Ja see ei ole nõrkus. See ei ole valskus. See ei ole teeklus. Vahel, ja andke andeks, on just sellised inimesed need, kes maailma toimimas hoiavad.
Ma olen seda nii palju näinud. Keegi ei taha tegelikult ausust. Keegi ei taha tõde. Keegi ei taha TEGELIKULT teada, kui sitasti kõik on, kui lootusetu ja vastik. Tegelikult tahavad kõik, et sa naerataksid ja oma suu kinni hoiaksid. Kõik on hästi. Kõik on jube hästi. Ja kõige hullem on, et vahel on see mantra ainus, mida sa korrutada saad, sest lõpuks tuleb seda ju endalgi uskuma hakata. Vahel on see kõik, millest sul kinni on hoida.
Aususe all kujutavad inimesed ette seda, et nende sõbrad aeg-ajalt veinipudeliga välja ilmuvad, ütlevad, et neil oli kehv päev ja valavad sulle ka sortsu. Ausus on see, kui su sõber ütleb, et roheline pole sinu värv. Et see jõulukampsun, mille vanaema sulle eile kinkis, on su seljas üsna kole. Ja et sa ei kasutaks enam kunagi sinist lauvärvi. Või, et on aeg pead pesta. See on tegelikult kogu ausus, millega nad toime tulevad. Aususe all ei mõelda seda, et su sõbrad sulle otse ütlevad, et sa oled piiratud silmaringi ja kehva iseloomuga ärahellitatud titt, kes ei tea, millest ta räägib. See pole enam ausus, vaid andestamatu solvang. Aga miks? Kui see tõsi on. Kas sõbrad ei peaks sinuga siis täiesti ausad olema? Ausus ei ole see, kui keegi sulle ütleb, et mitte miski, mida sa ütled, ei tee ta olemist paremaks ja tegelikult võiksid sa vahelduseks vait olla. See on ebaviisakus. Ausus ei ole see, kui keegi sulle näkku karjub, et tal on maailma kõige sitem päev ja ta on lihtsal niiiiiii vihane, et... Ja käsib sul ära minna. See on valus. Aga kui see on tõsi? Kui see on täiesti siiras, filtriteta, vaoshoidmatu ausus? Seda sa ju tahtsidki?
Ma ütlen teile, kuidas on. Neid täiesti ausaid inimesi on maailmas käputäis. Ja nendega toime tulemiseks on vaja tervet ülejäänud populatsiooni, kes OMA tunded vaos hoiavad ja selle täieliku aususe kuidagi ära püüavad kannatada. Naeratavad, ütlevad, et kõik läheb paremaks, et kõik on hästi... Ja tänu sellele püsivad sõprused ja püsib maailm. Nii näen mina seda.
Te ei taha minu ausust. Te ei taha minu filtreerimata tujusid. Te ei taha mind tegelikult isegi päriselt tunda. Te tahate seda inimest, kelleks olemise nimel ma iga päev, iga sekund, iga tund metsikult tööd teen. Ma pingutan nagu hull, et asjades head näha, et leida põhjus naeratamiseks ja öelda: kõik on tegelikult okei. Ma annan teile ainult mõnikord ainult killukese sellest, kes ma päriselt olen ja uskuge, te ei suudaks rohkemaga hakkama saadagi. Ja mina ei taha olla üksi. Ma ei taha olla AUS, sest ma ei usu, et ma ilma selle pingutatud positiivsuse ja "võltside" naeratusteta elada suudaksin. Aga ma ju naeratan? Ja ma võin oma naeratusele leida sada põhjust. Miks see siis äkki kuidagi halvem on? Kui palju mul neid ausaid sõpru tegelikult alles jääks, kui ma pidevalt pilves näoga ringi käiksin ja nuttes Poed tsiteeriksin? Ma kahtlen, et eriti palju.
Jah, ka sellele tuttavale, kes tol õhtul oma aususe ja siiruse kõnet pidas, ei öelnud ma midagi. Keerasin raadio kõvemaks, laulsin täiest kõrist Queeni Don't Stop Me Now-d ja ootasin, et viha üle läheks. Ma kahtlen, et ta oleks osanud hinnata mu praegust tiraadi siin. Ma kahtlen, et ta oleks mulle öelnud: aitäh sulle su siiruse eest. Ma saan aru, mida sa mõtled.
Muidugi olen ma mingi piirini temaga nõus. Lõputult ei saa iseenda sees keeda. Lõputult ei saa ennast peita. ja lõputult ei saa naeratada. Aga ärge söötke mulle oma täieliku aususe sitta. Selleks, et üks inimene saaks olla ausalt ja avalikult vihane, kurb, masendunud, õnnelik ja mida iganes ning omada sealjuures veel sõpru, on tal vaja umbes kümmet inimest, kes ta ära kuulavad ega ütle talle otse: kasva suureks ja lõpeta ära. Tal on vaja vähemalt kümmet üsna piiratud aususega inimest, kes naeratavad ja ütlevad: kõik on okei, karju rahus, räägime minu probleemidest homme. Või kunagi.
Ma ei ole võlts ega nõrk ega rumal, sest ma leian põhjuseid, miks kõik on hästi. Vahel arvan ma, et selline mõtteviis nõuab veel kõige rohkem tugevust üldse. Kunagi jään ma ehk ise ka ennast uskuma. Aga kellele ma helistan kell kolm öösel, kui ma enam ei jaksa ja tahan ainult kedagi, kes tuleks kasvõi sadade kilomeetrite kauguselt, naerataks ja ütleks: kõik on hästi. Karju rahus. Räägime minu probleemidest homme. Või millalgi.
Mina püüan selline inimene olla. Aga iseenda rahustamine on palju raskem, kui kedagi teist rahustada. Iseenda karjumist kuulata on kõvasti keerulisem, kui kellegi teise karjeid vaigistada. Ja üldse: kas pole seegi täielik ausus, kui ma kell kolm öösel sulle nuttes helistan ja ütlen, et ma ei saa magada ja ei taha üksi olla? Kui kõrgelt sa seda siis hindaksid? Ma kahtlen, et väga. Ma võin ilmselt loota ainult sinu täielikule aususele, kui sa mulle ütled, et ma oma lollused lõpetaksin ja sul magada laseksin.
