Ma tegelikult ilmselt juba neljapäevast saadik kämbin mõne poe ukse ees ja ootan hommikut. Uskumatult närvi on mind ajanud need kokutavad-ämmitavad-kogelevad-pudrutavad inimesed, kes toda Sirbi-teemat nii magedalt ja emotsioonitult lahkavad. Ainus eredam isiksus kogu selles pudrus ongi minu jaoks Kaur Kender, kes reaalselt tundub teadvat, millest ta räägib. Või omab vähemalt mingitki kübet enesekindlust, karismat ja oskust rääkida kübekestki soravat ja arusaadavat juttu.
Mul on absoluutselt kõrini kõigist neist, kahtlemata asjalikest ja tarkadest, kultuuritegelastest, kelle kogu intervjuu võtab kokku lause: "Aga see..... ämmm... ikkagi miks koondati kõik need toredad inimesed... eee.. ämmm... ilmsegelt on tegu poliitilise kokkumänguga ja... eemmmm... äääää." Ma olen nüüd päris mitut saadet näinud sel teemal ja iga kord tahaks lihtsalt oksendada.
Mõtle kodus loogiliselt välja, mida sa tegelikult öelda tahad. Kirjuta see üles. Loe läbi. Korrigeeri. Õpi pähe. Nagu kooliajal kirjanduse tunnis. Näiteks. Ja tee siis minusugusele absoluutselt Sirbi-kaugele ja tuhmile inimesele ka selgeks, miks see koondamine-vallandamine on äkki hullem kui kõik need, mis toimuvad iga päev igalpool mujal. Keegi lasti lahti. Okei. Ma tean ka paari inimest, kes kunagi kusagilt lahti on lastud. Miks nende pärast üleriiklikku poleemikat ei toimunud?
Ja kuidas see reformierakonna propaganda seal Sirbis nüüd siis välja hakkab nägema? Ma ei ole kunagi olnud Reformi valija, aga kui ma reedle Sirbi ostan, kuidas nad mulle seda ajupesu täpselt tegema hakkavad? Kultuuriuudiste asemel hakatakse kajastama ainult reformikate õhupallijagamisi või mis? Milline see apokalüpsis välja nägema hakkab? Kuidas valmistuda? Kas ma peaksin hakkama konserve ja küünlaid varuma?
Põhimõtteliselt on Sirp minu silmis praegu nagu Tallinna Linnavalitsus. Enne valimisi röögivad kõik täiest kõrist, kuidas tuleb valida muutus, muidu võetakse meilt pealinn käest ära, aga lõpuks on kõik ikka nii nagu enne ja keegi ei köhi. Kui ma tahan, istun homme bussi ja sõidan kohale. Ilmselt ei küsita endiselt linnapiiril dokumenti ega midagi. Samamoodi ka praegu: kui tahan, ostan reedel ajakirja ja ilmselt ei saa minust sellepärast paadunud reformarit. Või keda iganes. Ainus muutus, mida ma näen, on see, et nüüd mind reaalselt esimest korda elus huvitab, millist salajast ajupesu-tehnikat selles ajakirjas kasutatakse ja ma reaalselt kaalun esimest korda elus selle ajakirja ostmist.
Mis õudused on siis lõpuks laskumas eesti rahva peale? Konkurss kukkus läbi, leiti keegi, kes on reaalselt huvitatud asja ajamisest. Talle anti roheline tuli. Osad inimesed koondati, osad läksid ise, enamus läks lihtsalt lolliks. Ja kui jubedaks ta selle va kultuuriajakirja nüüd siis ajada saab? Enamuse inimeste jaoks on Õhtuleht nagunii kogu kultuur, mida neil vaja. Eriliselt kultuurilised loevad lisaks ka Elu24 ja Delfit. Ma ei usu, et Kender igaveseks Sirbi etteotsa jääb. Tuleb aeg, saab mõni neist patroniseerivatest usukuulutajatest ise võimaluse asju ajada ja kõik õigele teele tagasi pöörata. Ja täpselt nagu valimistulemused, ei muuda ka see minu elus mitte muhvigi. Just nii tuhm ja kultuurikauge ma olengi. Täiesti lootusetu keiss, ilmselgelt.
Aga hetkel pooldan ma Kaur Kenderit puhtalt sellepärast, et ta ongi julm ja lihtne ja otsekohene. Vähemalt suudab ta mulle paari lausega midagi arusaadavaks teha. Ta mõjub kuidagi ausamalt ja usutavamalt kui kõik need teised tüübid kokku. Isegi, kui ta on sala-reformar või kultuuriministeeriumi nuhk. Või midagi veel. Ta on ropp ja tahumatu, Aga sellisena minu jaoks palju meeldivam, kui kõik need ömm-ämmm kultuuriinimesed kokku. Ja ma kahtlen, et ta isegi koos oma kolme kamraadiga suudab Eesti kultuuri maamunalt täielikult pühkida ja muuta Reformierakonna suurkogu minu jaoks meeldivaks kultuurielamuseks. Täitsa ausalt.
Ja Kaur, kui sul huvi on, siis on mul ka. Tulen hea meelega Sirbile kaastööd tegema. Kuni ma reformariks ei pea hakkama ja päevade kaupa suurkogudel ja õhupallijagamistel osalema. Ma olen ikkagi lihtne inimene. Nii kõrge kultuur on minu jaoks tiba palju.
