Oleksin tahtnud kirjutada oma tavalisest:
Inimestest, tunnetest, tundmatusest...
Aga see oleks ju nii etteaimatav, eks?
Seega, none of that today.
Võtame veidi teise kursi.
Käisime Andresega Võsul täna, iseenesest armas sõit.
Ja see käik poleks teoks saanud ilma Märdita,
Kes mulle, vaesele autotule, oma rattaid laenas.
Kohe kergem on olla, kui on vabadus liikuda.
Aga mitte autodest ei taha ma rääkida.
Käisime Võsul külapeol.
Mulle idee täiega meeldis: kohalikud tulevad kokku,
Tekitab sellise ühtse ja mõnusa meie-tunde.
No selline natuke häälest ära kitarriga kahe-mehe-bänd on kohustuslik,
Igasugune rahvalik süldilaulude valik ka. Loomulik.
Vahepeal kiskus muige suule, seda kõike veidi võõra pilguga vaadata, oli tõesti lahe.
Ja siis tuli külateatri moment.
Mis tekitab alati sellise veidi kõheda tunde.
Ma olen näinud tõeliselt häid harrastusteatreid (kas neid peakski üldse nii sildistama?)
Igatahes: aga see vaatepilt võib ka üsna piinlik olla.
Tänane jättis hinge lihtsalt täieliku õuduse ja kuhja piinlikkust.
Kui on üks asi, mida ma kunagi ei tolereeri, siis on see vaataja/kuulaja alahindamine.
Kas naljad stiilis "Illimar - Tillimar" või "kepikõnd - kummid kepi otsas"
Tähendavad seda, et teie publik rohkemat väärt polegi?
Et mina kui vaataja peaksin naerma ja käsi kokku lööma,
Sest peaks nagu naljakas olema?
Ei olnud. Kohutav oli. Eriti kohutav oli, et täiskasvanud inimesed sellist asja teevad,
Täielikult uskudes, et see on tohutult vägev.
Millist publikut te sellise kraamiga lõbustate? Ja kui nad siis ongi lõbustatud,
Kas teil endal ei teki tunnet, et see on üsna... VALE ja üsna kurb?
Ma olen kahe käega huumori poolt, olen naermise ja lõbutsemise poolt.
Igasugune kunst ja teater ei pea absoluutselt olema ainult melanhoolia ja kõrgem filosoofia.
Ei, aga no oma rahvale mingit toorest, läbimõtlemata ja küündimatut p***a ette sööta,
See pole lihtsalt õige. Mina lahkusin igatahes täna Võsult üsna šokeeritult.
On olemas palagani ja satiiri, mis lähevad kõrist alla ja on neid, mis ei lähe.
Tänane ei läinud. Ma leian, et olen tarbijana enamat väärt.
Kui ma tarbin kultuuri, ja kultuur hetkel selle kõige laiemas mõistes,
Siis tahan ma, et mind pandaks mõtlema, isegi huumor peab olema terav ja täpne,
Et olla tõeliselt naljakas. Satiir peab olema äratuntav ja üle võlli, aga mitte labane.
Tavaliselt vaatan ma filmi, näidendit, loen raamatut
Ja alati leian asju, mida ma isiklikult oleksin teinud teisiti.
Juba see tekitab minus vaadatu suhtes positiivse emotsiooni,
Sest ma võrdlen enda mõtteid lavastaja, kirjaniku või režissööri omadega,
Ma püüan aru saada, mida tema teha üritas ja mida mina teha üritaksin.
Ka komöödia puhul: millised naljad töötasid, millised mitte?
Miks mulle miski ei meeldinud? Mida ma muudaksin ja kus?
See kõik on mulle oluline. Mulle meeldib, kui mind üllatatakse ja pannake mõtlema.
Ma tahan tunda, et mind on hinnatud ja minusse suhtutakse positiivselt.
Jah, seda kõike on tarbijana võimalik tajuda.
Ja siis oli tänane. Kust ma tulin ära lausa vapustatuna.
Ei ole võimalik, et keegi ootas mind kui vaatajat saali,
Eeldades minult nii vähe, lootes minust midagi nii... madalat.
Mul ei tekkinud isegi ühtki ideed kogu selle farsi käigus,
Ma lihtsalt ootasin tuimalt, kuni terve see asi läbi on ja ma saan lahkuda.
Kui ma oleksin selle ideega eelnevalt tutvunud,
Ei oleks ma mitte midagi parandanud.
Ma oleksin kogu asjale suure rasvase punase risti peale tirinud
Ning täiesti nullist alustanud. Iga inimene väärib paremat kui see.
Ka ilma teatrimaja ja teatrihariduseta on võimalik teha VÄGA head teatrit.
Ka ilma kostüümide ja valgustuse ja lavata saab teha VÄGA head teatrit.
Aga see nõuab sult oskust panna vaataja kaasa elama,
Minna ta pea sisse ning luua sinna terve maailm.
Sa pead panema vaataja nägema asju, mida sa tal näha tahad lasta,
Sa pead ta mõtlema, kujutlema ning unistama panema.
Ka täiesti minimaalsete vahenditega on see võimalik.
Aga see tänane...
Sellel tasemel on tavaliselt majapidude purjus külaliste naljad saunalaval.
Andke andeks, aga ma tunnen end alandatuna.
Mul on kahju, et ma pidin seda nägema.
Ja muide, kogu see asi tekitas minus tohutu soovi luua midagi palju korralikumat.
Kustutada kogu see mentaalne valu, tehes midagi õiget ja ilusat.
Hakkame näiteringi tegema, lapsed :)
No comments:
Post a Comment