Jun 8, 2016

Vabad päevad ja muud seiklused

Mul on nüüd paar vaba päeva jälle. Ma olen turul käinud, saanud värsket kartulit, tilli, sibulat ja kurki... Suur kauss kodujuustu-tomati salatit on valmis, kartul keeb, varsti saab reaalselt süüa. Mis on hea, sest tööpäevadel mul pole väga aega poes käia ja mul on kodus ainult võid ja keefiri. Tänk gaad, et ma restoranis töötan, siis ei pea kodus toidu pärast muretsema :D Saab nosida seda, mis parajasti mõnest buffeest üle jääb. Kui keegi loeb mu blogi nüüd puhtalt minu moe- ja dieedinippide pärast, siis ma võin kohe ära öelda, et ma olen selle kuu ajaga, mis ma tööl olen käinud, kuus kilo alla võtnud. Mhmhhh. Hakake ettekandjateks, kilod lausa sulavad :D
Igastahes. Käisin linnas poes ja turul (Võsu turg pole vist avatud? Või magan ma selle avatudoleku lihtsalt maha). Muidugi kohtasin ma kaubanduskeskuses LHV-poissi. Ta seisis kohe ukse ees nagu tervituskomitee :D Me vestlesime mingi viis minutit, ma andsin talle isegi oma isikukoodi. Mhmhh, you could say things are getting serious :D
Kui ma pärast piimalettide vahel ringi töllerdasin, hakkas ma mõtlema.. Veider, et inimesed neisse vaestesse noortesse nii halvasti suhtuvad. Noh, mitte ainult LHV noortesse, aga Starmani omadesse ka näiteks. Ma ei tea, mis lette veel kaupside uste ees püsti pannakse, aga ma olen aru saanud, et nad ei ole väga hinnatud. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen suhtlemisvaeguses, aga mind nad küll ei häiri. Nende töö on umbes sama, mis telefonimüüjate oma: mitte väga glamuurne, aga raha peab ju teenima. Mul ei ole kahju neile naeratada ja mingi pooletoobine nali teha. Lihtsalt. Sest mina ka ei tahaks, et keegi mulle halvasti ütleks. Ükskõik, kas tööl või kodus või reisil või kusiganes. Ma tahan, et kõik inimesed oleksid ilusad ja head. 
Täna ma siis avastasingi, et ma ei viitsi enam väga vihastada. Või täpsemalt: ma ei viitsi suuri emotsioone kulutada. Noh, ma mõtlen siis suuri ja ühiskondlikke ja üleüldisi asju. Isiklikus plaanis ma muidugi vihastan või solvun, kui ma tunnen, et mulle on liiga tehtud. Aga ma ei lähe endast välja, sest Savisaar kandideerib presidendiks. Või sellepärast, et mulle pakutakse keset tööpäeva telefonitsi pimedas helendavaid kondoome ja maasikalõhnalisi žilette. Ma ei tea, kas see on probleem või valgustuslik moment. Kas ma olen lihtsalt liiga enesekeskne ja hoolimatu, et maailmaasjadest tuld võtta? Või on see ülima tarkuse ilming, et ma ei lase igast väikesest asjast end loksutada? Ma ei tea. Aga ma arvan ikkagi, et mul ei võta tükki küljest, et tänaval inimestele tere öelda ja nende elulugusid kuulata. Ja mul ei võta tükki küljest kaubanduskeskuses müügiinimestele naeratada, nalja teha ja nagu muuseas öelda, et meie peres mina televisioonilepingute ja elektrilepingute ja telefonilepingutega ei tegele. Mis siis, et meie peres olen ainult mina hetkel. 
Üldiselt, jah, neil on nõme töö. Aga see ei ole põhjus, et neile halvasti öelda. Ma arvan. Ja see kolm sekundit sul ikka on, et naeratada ja öelda: aitäh, aga ei aitäh
Jah, ma enam eriti ei vihasta ega šokeeru maailmaasjade peale. Las nad olla. Igasuguseid asju juhtub kogu aeg. Ega mul ei jää peale oma 14-tunniseid tööpäevi väga aega muude asjadega tegelda ka, notsu elab praktiliselt iseseisvat poissmehe elu juba. Muidu on kõik hästi. Jeahh.