Ma avastasin eile...
Et kui mul on tõeliselt-tõeliselt halb,
Siis mul tegelikult polegi kedagi,
Keda ma julgeksin tülitada,
Et tema õla najal masetseda.
Et mul pole hetkel ühtki isikut,
Kelle kohta ma kindlalt teaksin,
Et ma võin talle helistada, kohale sadada jne
Ja lihtsalt töinata ja vinguda ja ulguda
Ja teada, et ta talub selle ära.
Ei ole.
Vähemalt ei julge ma praeguses seisus kellegi poole pöörduda.
♥ ♥ ♥
Niisiis sain ise hakkama.
Ja kui füüsiliselt on juba nii paha, et ajab iiveldama,
Siis tuleb rahu ka.
Mentaalne ja füüsiline pool on tasakaalus.
Ja siis saab muusika empekast põhja keerata
Ja maha rahuneda.
Aprill lihtsalt üldiselt ei ole minu kuu.
♥ ♥ ♥
Ja see postituse algus ei ole absoluutselt
Määratud togima mu sõpru,
Et nad end tõestaksid või midagi.
Ma usun küll, et on neid,
Kes taluksid mu tujutsemise vaikides ära,
Kui ma tõesti endast märku annaksin.
Aga neile ei taha ma jälle ise hinge peale käia.
Igaüks peaks oma muredega ikka ise hakkama saama.
Ja ma olen kindlalt selle poolt,
Et sõbrad heas ja halvas,
Aga tujukõikumised ja mingi enesehaletsus
Ei ole lihtsalt kumbki.
No comments:
Post a Comment