See ongi elu

Welcome home.

2012-03-09T17:42:00.000+02:00

Ma olen koduuuuuuuuuus :D
Jubemõnna on ikka Rakveres lebotada,
Sain juuksuris ka käidud ja olen päris inimese moega kohe :P
Sõit oli üsna meeleolukas, paar uut tuttavat juures,
Natuke sai naerda ka, kuigi ma ise mõtlesin ja ise naersin.
Ma olengi selline imelik nohh, mis teha :)

Nüüd on veidi puhkeaega, võimalus leboda ja ehk isegi veidi tukkuda
Enne kui tuleb välja minna, tegus olla ja positiivseks hakata.
Kuidagi läheb ikka nii, et ma tulen Rakverre metsiku rõõmuga
Ja lahkun metsiku väsimusega. Ei õnnestu siin puhata :)

Mis veel - mis veel?
Ma elan nii igavat elu praegu veel,
Kohe polegi miskit põnevat pajatada.
Kui ma ei joo veini, siis ma mängin Simsi,
Kui ma Simsi ei mängi, siis ma magan.
Ma elan nagu mõni haige puusaga pensionär,
Ainult et puusa asemel valutab mul kõht.
Tere, mu armsad sõbrad, valuvaigistid! :D

Ma tahan süüa ja magada hetkel.
Hiljem linnas näeme! :)

After all this time

2012-03-05T13:38:00.000+02:00

Elu läheb viimasel ajal nii põnevaks,
Et endal on ka raske uskuda.
No lihtsalt oleme kuidagi suutnud omale igasuguseid kogemusi
Just märtsikuusse suutnud ahnitseda.
Mitu teatrietendust, kino, sanatoooooorium... :D
Deem, ma olen üliärev kõige selle pärast.
Eriliselt ilus tulebki järgmine nädalalõpp,
Kus neljapäeval on Rakveres Unenäokohvik,
Mille ma nüüd ka lõpuks-lõpuks-lõpuks ära näen...
Ja reedel Värskasse. Oh, ma kavatsen seal nii täiuslikult lõõgastuda,
Kui hing vähegi kannatab.

Ma ei tea, mis aitas, olid need vitamiinid või mis,
Aga maailm on jälle helgem.
Vahel on mul endalgi raskusi uskumisega,
Kui muutlik mu meel on ja kui lihtne on mind rööpast välja ajada.
But no worries:
Siiani olen ma alati kuidagi sadulasse tagasi roninud.
Ju see peabki siis selline väike mäng olema.
Kukun ja tõusen, kukun ja tõusen
Ja püüan mitte kaotada usku paremasse tulevikku.

Mul on ikka neetult vedanud, et mul selline ägedast ägedam korterikaaslane on.
Ja mitte ainult: ka mõttekaaslane ja partner in crime.
Me oleme lihtsalt tohutult ägedad koos.
Ta võtab mu uitmõtetest alati vedu, kui need mõtted just liiga tihti kiirtoitu ei puuduta,
Tuleb minuga reisima ja spaasse ja kuhu veel...
Ja temaga koos on kõige ägedam unistada tulevastest seiklustest,
Teha lõppematuid roadtrippe, laulda kõvasti ja valesti Eye of the Tigerit
Ning kurta talle oma kõige kurvemat saatust maailmas :D
Mida ma ilma temata teeksin, ma ei tea.
Ta on mind vedanud läbi paksu ja vedela ning hoidnud mind liigagi tihti mõistuse juures.

Sel nädalavahetusel on terve mu perekond jälle kodus,
Vot see on supermõnus tunne ja teadmine.
Ja perekonna all mõtlen ma nii bioloogilist kui muud perekonda :D
Reedel saab jälle roadtrippida ja soovitavalt Tiigrisilma laulu üürata :D
Muide, ma ei tea, mis mu autoga juhtunud on,
Aga viimasel ajal annab täitsa raadiot kuulata.
Kohe päriselt, Rakveres ja Tartus on probleemitu levi :)
Ma olen üsna häppi selle üle.
Mu musirull parandab end ise :D

Nüüd ma lähen, leian netist mõne üüberhea kodujuustukoogi retsepti,
Valmistun mõtteliselt kolmapäevaseks šoppingupäevaks Leeniga
Ja unistan järgmisest kahest nädalavahetusest.
Sest elu on hetkel hea ja ma kavatsen seda täiel rinnal nautida.

Päikeselist esmaspäeva, mu kallid!

Sometimes it's awesome

2012-03-02T14:35:00.000+02:00

Ma enam ei mäleta, millal ja miks ma viimati endast märku andsin,
Aga vahepeal on asjad üsna kiiresti paremaid pöördeid võtnud.
Ma olen käinud kodus, olen veetnud aega oma lemmikõdedega
Ja lemmikvendadega, olen naernud ja nutnud, kaarte mänginud,
Ööde kaupa üleval olnud ja üldjoontes lihtsalt paranenud.

Nüüd on esimene praktikajärgne periood läbi,
Ma olen käinud direktori vastuvõtul,
Olen saanud õppetoetust, sõidutoetust,
Silmapiiril terendab premeeriv puhkust Värska Sanatooriumis...
Otsustasime Leeniga end poputada veidi,
Saada üle talveväsimusest, minna ja lasta endaga teha
Valgusteraapiat, istuda soolakambris, võtta pärlivanne...
Muahhhh.
Kõik on perfekto.

Olgem ausad, aeg võtab taas helgemaid pöördeid.
Ja nüüd, mu sõbrad...
Vabandage mind, ma lähen, vean ühe pesumasina neljandalt korruselt autosse,
Murran sellekäigus enda või Leeni selja...
Ja püüan koju jõuda.

Deem, ma olen megategus :D

Let me go

2012-02-27T03:58:00.000+02:00

All I’ve ever wanted was to hurt as few people as possible.
But lately it seems to go all wrong.
Everything I do, everything I say,
every silly thought in my head, seems to hit someone and break them.
Or scare them. Or upset them. Or worry them.
The way I am right now, it doesn't mix well with the crowd.
All I ever wanted was to help and heal.
Lately I have lost all that ability.
All I can do is sit in the dark,
not sleep for days in a row,
drink WAY too much of this shitty cheap whine…
And the worst part is: I’m loving it.
I love the loneliness, I love the pain, I love the dark and I LOVE the feeling of being drunk.
I love it all. And it scares me shitless.
Maybe I left my soul behind somewhere, too.
Maybe I have just lost it: the ability to feel and symphatize.
Instead I feel hard and empty. And I don’t even mind.

Crazy love

2012-02-25T04:05:00.000+02:00

Ma olen teie eest meeletult tänulik.
Lihtsalt selle eest, et te olemas olete.
Et te mind ära ootate. Ja et te alla ei anna.
Ma ei tea, mis saab. Või kuidas asjad kujunevad.
Aga te peate seda teadma. Ma armastan teid väga-väga.
Ja tahaksin teile palju rohkem vastu anda.
Aga praegu tarbin ma liiga palju odavat veini ja mõtlen liiga palju iseendale.
See jätab vähe ruumi kõigele muule.
Aga te olete kallid. Kõigest hoolimata.
Isegi kui me näeme kord kuus pooleks tunniks,
Isegi kui ma ei taha rääkida,
Isegi kui kõik muu on segane.

Kõik läheb paremaks.
Ja teil läheb paremini, kui te arvate.
Ma usun teisse rohkem kui iseendasse.
See on ainus mida ma öelda saan.
Ma ei saa teie valu ja raskusi ära võtta,
Ma ei saa maailma teisti tööle panna.
Aga ma saan uskuda helgemasse tulevikku.
See peab tulema, me väärime seda :)

Ma olen teie eest sitaks tänulik.
Isegi, kui ma seda muud moodi öelda ei oska
Kui ainult kaudselt, kirjutades.
Te olete head, te olete väga head.

Like a river song

2012-02-24T19:32:00.000+02:00

Ma olen nüüd ka vastuvõtul ära käinud,
Direktorilt aukirja saanud, isegi kui see veidi petukaup oli.
Iseenesest ikkagi tore kogemus ja meenutas nii väga vanu häid aegu.
Ma olen ju kunagi neid vastuvõtte ikka näinud ja direktorite käsi surunud küllaga :)
No igatahes on mul meeneks nii saadud paberileht kui kutse,
Küsige, ma näitan teile teinekord :D

Muidu on elu selline rahulik ja vaikne,
Istun Tartus, vaatan filme, lipmsin šampat...
Eks järgmisel nädalavahetusel jõuab koju minna.
Yeah, üldiselt läheb mul hulga paremini kui varem
Ja ma olen üsna veendunud, et kogu tänu kuulub vitamiinidele.
Kui ma järgmise nädala veel koolis tubli suudan olla,
Siis on auhinnaks mõnus nädalalõpp sõpradega kodus
Ja muidugi sisemine rahu, et direktori tähelepanu ei läinud väga valesse kohta :D

Ma pole siiani kindel, kas üksindus mõjub mulle hästi või halvasti,
Aga viimasel ajal hakkan ma tundma, et on aeg reaalsusesse tagasi pöörduda.
Otsida üles inimesed, kelle ma vahepeal maha olen kriipsutanud
Ning minna ja vaadata, mis saab.
Ma olen liiga kaua iseendasse süüvinud. Nii ei lähe miski paremaks.
On aeg üles ärgata ja maailmaga jälle kontakti võtta.

Ma olen ikka läbinisti imelik, tunnistan ausalt.
Läbinisti imelik ja muutlik ja veider.
Kes tahab teada, mis ideed mul hetkel peas liiguvad? :D
Oh, ma ei räägi. Let it be a surprise... :P

Just can't have it all

2012-02-22T00:51:00.000+02:00

Mul on täna olnud üks sürreaalsemaid päevi üle pika aja.
Terve minutite rodu algusest lõpuni on olnud...
Unenäolised. Ja seda sel lihtsal põhjusel,
Et kõik toimunu ei tundu minuga mitte kuidagi seostuvat.

Sain täna kõige ootamatumast kohast kõige ideaalsema wake up call'i.
Lihtsalt hea on teada, et mõned inimesed näevad sind läbi,
Näevad läbi kõigi teeskluste ja pingutuste
Ning arvavad endiselt, et hea idee on olla sina ise.
Ma ei tea, kas aitavad vitamiinid või õiged inimesed õiges kohas...
Aga ma tunnen, et ma suudan jälle hingata.
Veidi hell on olla ja ma pole endiselt veel kindel,
Kuhu ma lähen ja mida ma teha tahan, aga minu sees on uus kindlustunne.

Kõige rohkem siin maailmas kardan ma kaotada oma vabadust.
Ma tean juba, et ma võin kaotada iseenda, võin kaotada inimesed enda ümbert,
Ma ei karda enesehävitust, ei karda üksindust või eksimusi.
Ma kardan, et ühel päeval kaovad ära mu valikud, mu vabadus tulla ja minna,
Kardan kaotada maanteed oma jalge alt, sihitut rändamist.
Mul on alati vaja võimalust põgeneda, kaduda läbi salaukse.

Raske on olla korraga rohkem kui üks inimene.
Ja ma olen. Rohkem.
Minu peas on üsna vähe ruumi.
Ja mõtted, mida ma mõtlen, ei liigu vist üheski teises ajus.
Ma olen imelik ja heitlik, olen tundlik ja dramaatiline,
Olen nõrk ja egoistlik... Ja minust ei saa iial tublit last ning korralikku inimest.
Ma lihtsalt ei ole selline. Ma ei ole oma olemuselt korralik ega austusväärne.
Ma olen, mis ma olen. Palju vigu ja käputäis head.
Ehk on aeg selle kompotiga ise leppida ning seejärel lepib ka maailm.

Ma ei lähe sel nädalavahetusel koju. Veel pole õige aeg.
Kõik need mõtted, mida ma mõelnud olen,
On selle idee minu jaoks üsna kardetavaks teinud.
Aga järgmisel nädalavahetusel juba lähen ja panen kõik õigeks.
Ma ei ole tegelikult nii kergesti purunev, nagu ma arvan.
Ma olen palju-palju tugevam, kui ma arvan.
On aeg andestama hakata.

Feels like...

2012-02-18T14:48:00.000+02:00

On armas päikeseline päev.
Ja ma pole valusalt kaua mitte midagi kirjutanud.
Peamiselt sellepärast vist, et kõik tundus kirjapanemiseks liiga valus.

Ma olen natuke kõigi oma teemadega tegelenud
Ja palju pead liiva alla ka peitnud.
Minu sees on üsna palju meeleheidet ja pimedust,
Aga ärge muretsege, mu armsad!
Ma olen asunud seda kõike hävitama vitamiinide, rauatablettide
Ja muude tänapäeva inimesele kättesaadavate imevahenditega.
Ükski kurbus ega pimedus ei jää lihtsalt ootama ja passima,
Kui teda pommitatakse puuvilja-maitseliste närimistablettide ja rauaga.
Hahhh!

Ma tahaksin osata seda kõike paremini seletada,
Aga nii sügavale, kui mul on tulnud vaadata, ei taha ma kedagi lasta.
Välja arvatud siis, kui mul on hinge all kaks pudelit veini ja poolteist šampust.
Siis küll. Siis olen ma üdini ligipääsetav.

Ma muide hindan väga kõrgelt seda,
Et inimesed viitsivad pärast kõiki neid meeleolu kõikumisi endiselt olemas olla,
Aga ma ei.. Lihtsalt ei.
Ma kavatsen juuksuris käia, juuksed siniseks värvida,
Juustega mässamine on mind alati aidanud...
Ja kõik läheb ise paremaks.
Kui mul on tunne, et ma olen nii ennast kui kõiki teisi petnud,
Siis ei saa seda lahendada paari pudeli veiniga
Või ühe randmelõikumisõhtuga. Lihtsalt ei saa.

Aaaaga, ma ei tahtnud tegelikult üldse masendavaks kiskuda.
Pigem teada anda, et ma olen endiselt elus ja ühes tükis.
Ja et ma hoolitsen enda eest aina paremini...
Ühel päeval võtan ma oma maailmakalli korterinaabri kaasa
Ja me lähme koos mõnda spaasse end poputama.
See on plaan.
Ja ma arvan, et see võiks ikka väga lõbus tegelikult olla.
Peaasi, et keegi mind masseerida ei ihaldaks.

Ma tahan minema, et siis tagasi tulla.
Ma tahan olla kurb, et siis õnnest enam rõõmu tunda.
Ma tahan nutta, et hiljem täiel rinnal naerda.
Ma tahan olla üksi, et mitte kunagi enam üksi olla.

All the songs have died...

2012-02-13T23:54:00.000+02:00

Ma olen uskumatult tüdinenud ja väsinud.
Kõik sõnad on läinud, kogu empaatiavõime kadunud.
Hetkel tundub iga terake fiktsiooni ja kujutlust
Tuhat korda parem kui reaalsus.
Sinna ma end matangi. Raamatutesse, sarjadesse, muusikasse...
Ma lihtsalt ei suuda hetkel üldse reaalsusega tegelda.
Baby steps. Need to take baby steps.

Ma ei oska midagi kirjutada,
Sest see, mida ma öelda tahan on liiga kõle...
Ja kõik muu tundub täieliku valena.

Ma ei tea, kas ma andsin liiga palju
Või võtsid hoopis sina mõõdutundetult,
Aga ma olen praegu väga tühi.
Mul on kahju. Aga mul pole enam mitte midagi anda.
Ma tahan end vaid silmapettesse peita ja pikalt ära olla.

Viimasel ajal tunnen ma end kuidagi eriliselt üksinda.
Need, kellel ma olen lasknud ära jalutada, on läinud
Ja need, kellest olen kinni hoidnud, on mu peos muutunud halliks ja ilmetuks.
Ma ei ole selle üksinduse vastu. See on tegelikult isegi hea.
Ma ei tea ju, millal ma tagasi tulen...
Sa ei pea mind ootama.
Mul on nii kohutavalt palju lahendamata asju.
Ma olen end jälle ise kusagile kaugele ja pimedasse ära mõelnud,
Anna andeks :)

Hybernation

2012-02-01T20:31:00.000+02:00

Ma tahan maagaaadaaaa...
Jah, ma olen endiselt elus, endiselt väsinud
Ja viimasel ajal on mul kahtlaselt külm pidevalt.

Ma olen vahepeal hullult tegus jõudnud olla,
Kooli algus on üsna kurnavalt mõjunud :)
Ma olen puhta tahtejõu varal kell pool kuus hommikul veel üleval olnud,
Et seigelda mööda maailma ja hiilinud kohustustest kõrvale.
Ma olen uuest aastast kuidagi eriliselt palju aega saanud Meelisega veeta
Ja ma pean ütlema, et mulle enamasti täitsa meeldib :D
Ta on üks neist, kes tuleb kuidagi üliõigel ajal alati,
Ilmub ja kaob mingi isikliku graafiku alusel,
Aga siis kui ma parajasti unistan road trippidest või on tunne kuidagi eriti kehv,
On ta äkki kohal ja tekitab mu ellu parajal hulgal põnevust.

Vennad Trumanid said täna üle pika aja taas üle vaadatud.
Nemad tulevad ja lähevad kah nii, nagu Jumal juhatab.
Ma olen end viimasel ajal õrnalt süüdi tundnud,
Et ma neid nii vähe näinud olen, ise elame pmst naabermajades.
No ma ei tea.. Valentinipärvaks nüüd tegime plaanid ära peaaegu :)
Meie ja kõik meie üksikud sõbrad:
Koguneme Tartus, et purustada ja pooleks murda südamekujulisi küpsiseid :D
Joome šampust ja tähistame oma mitte eriti vabatahtlikku üksikuelu :D

Kuidas küll inimestesse nii palju valu ära mahub?
Ma vaatan enda ümber ringi ja kõik maadlevad eluraskustega,
Kes hoiab oma valu rohkem salajas kui teine,
Aga kuidagi on see siiski pidevalt olemas.
Mul on nii kuratlikult valus ja kurb, et ma ei saa maailma nende jaoks heaks teha.
Ma tahan olla olemas, ma tahan kuulata ja rääkida ja nõu anda...
Ma tahan, et kogu maailm teaks, et ma olen olemas.
Et nad kunagi valule alla ei vannuks, sest lõpuks läheb kõik paremaks.
Ma ei mäletagi enam täpselt, kuidas min oma rasketest aegadest üle sain.
Mul olid õiged inimesed õigel ajal ja palju abi.
Ja ühel hetkel ma lihtsalt ei jaksanud enam valutada.
Ning avastasin, et sama lihtne, kui on elus leida valu,
On ka leida väikeseid õnnelikke hetki, kasvõi sekundeid, mis muudavad tervet perspektiivi.
Ma suudan vaimustuda, ma suudan teha eriliselt lapsikuid rumalusi,
Ma julgen endale lubada täielikku vabadust, isegi kui väga väikestes doosides.
Ma tahaksin kõik oma mälestused ja kogemused inimeste peadesse valada,
Et nad näeksid seda, mida mina nii pagana selgelt näen.
Et õnn on valik. Et õnnelik olla võib ka imetillukeste asjade üle.

Ma kordan end ilmselt iga kahe postituse tagant juba.
Ma saan ise ka aru, et käian nagu katkine plaat.
Mida ma öelda oskan?
Kõige selle kurbuse ja raskuste sees on mul endal ka vaja millegi külge klammerduda.
Te ei tea, kui olulised te mulle olete. Tegelikult mitte.
Kui väga teie kurbus mind kurvaks muudab,
Kui väga tihti laman ma öösiti voodis, vaatan pimedust ja mõtlen...
Mõtlen, kuidas ma tahaksin teid vägivaldselt õnnelikuks teha :D

Tulge, teeme kohvi ja istume vaikides köögilaua taga.
Me ei peagi ju rääkima, oleme lihtsalt veidike koos.
Te teate, et olete alati oodatud.

P.S. Homsest jälle mõned päevad Rakveres.
Tagasi koju :)

Come on, I dare you!

2012-01-28T15:57:00.000+02:00

Sixx:AM-i uus album on hetkel palsam mu hingele.
Tegelikult isegi kaks albumit,
Sest neil ilmus nüüd seitsme looga akustiline versioon ka.
No lihtsalt sobib nii ülihästi mu hetke meeleoludega.
Tahan selle plaadi autos tööle saada ja lihtsalt piiri taha sõita.
Hetkel pole võimalik, seega kuulan läpakast ja reisin mõttes.

Ma olen Tartuga siiiani isegi väga rahul.
Ainult juba ülehomme algav kool ei mahu hetkel mu mõistusesse :D
Liiga pikk puhkus, liiga palju vaba aega.
Nüüd tahaks veebruarist kooli kõrvale ka mõned trennid mahutada,
Hakkaks ses mõttes asjalikuks, täidaks oma graafiku ära.
Mul on vaja mõtteid veidi uuemate teemadega täita.
Kõige sellega seoses mulle ülimalt meeldib idee sellest,
Et ma nüüd end Tartusse ära peidan, elan tihedat elu,
Liigun oma väikese salajase graafiku alusel ja..
Ma ei suuda praegu rohkem, kui koera ja Leeniga suhelda :D
Meil on täitsa kena rutiin välja arenenud, mulle tundub,
Koer on siiani üllatavalt tubli olnud ja nii :)

Plaanid ja unistused panevad mind hetkel naeratama.
Taas on ees mõnes mõttes puhas leht:
Uus periood koolis, uuesti Tartus...
Ja mulle meeldib see tunne, et ma valitsen jälle oma elu üle,
Et ma olen ohjad tagasi haaranud ja liigun õiges suunas.
Natuke veel ja on kevad, natuke veel ja on suvi...
Natuke veel ja...

Teate, tegelikult kui elu ära väsitab,
Siis mulle on parim ravim see, kui ma vaatan oma koera.
Kuidas ta suurde tekihunnikusse ülima pühendumisega pesa on kraapinud,
Sinna valju ohkega külili on kukkunud, siis natuke aega sobivat asendit on otsinud..
Ja nüüd rahulolevate häälitsuste saatel magab.
Ma lihtsalt naeran lausa kõva häälega alati, kui ma talle keskendun.
No on alles asjalik elukas :D
Ja see, kuidas tal keel pidevalt natuke suust välja ripub,
On uskumatult ilus vaatepilt vist ka kümnetuhandendal vaatamisel.

Appi, ma pean ülehomme kooli minema juba!
Oi, ma olen ära hellitatud oma pika vaheaja poolt...
Ootan ja kardan enamvähem võrdsetes osades :)

Mind games

2012-01-26T23:03:00.000+02:00

Ma elan nüüd jälle ametlikult Tartus.
Koer on siin, see on väga mõnus,
Ta on algustes alati minuga koos,
Elame kahekesi uude rütmi sisse :)
Üldse on kogu Tartu-elu üllatavalt comfy.
Me olemegi Leeniga juba liiga pikalt lahus olnud.
Ja ma üritan kõigest hingest nii´teha, et koer teda vähe segaks
Ja tema armsa kodukese põrandaid ei reostaks :D
Kuigi täna ta esikusse veidi oksendas küll...
What ya gonna do, eks...
Ja minu toa laest tilgub vett, vat :D
Kui ma homseks ära upun, siis kaevake korteriühistu kohtusse.
Tegelt ma väga mures ei ole, ajalehed on all
Ja selleks ma Ekspressi tellingi ju.

Rakverre peaks järgmise nädala keskel uuesti minema.
Ma kahtlustan, et mu e-mail pole kohale jõudnud korralikult,
Homme saadan uue ja siis vaatab, kas saab otsad kokku siduda.
Auto tahaks juba viimased 3000 kilomeetrit 24 000 km hooldusse,
Peaks sellega ka varsti tegelema.

Mul on kuramuse suur mure. Ja ma ei saa sinna midagi parata.
Tähendab, lahendamine pole minu kätes.
Ja kogu see asi lihtsalt...
Aina enam tahaks lihtsalt profuusselt vanduda
Ning mõne näo korralikult täis sõimata.
Kurat, inimesed on vahel ikka täiesti haletsusväärselt lollid.
Ma olen siinkohal vältinud igasuguseid sõnavõtte teiste inimeste siseasjade kohta,
Aga no ausalt, need, kes peaks mõtlema endale, mõtlevad ainult teistele..
Ja need, kes võiks vahelduseks teistele ka mõelda ja äkki isegi inimlikud olla,
Mõtlevad ainult iseendale või ei mõtle üldse, mida iganes. Tüüpiline.

Ma hoian end viimasel ajal lausa vägivaldselt tagasi,
Et mitte maailma parandama hakata,
Et mitte liiga palju öelda, et lasta inimestel ise tegutseda..
Ei tohi nõu anda, ei tohi kasvatada, ei tohi moraali lugeda...
Ei tohi, ei tohi, ei tohi. See ei tee miskit paremaks.
Kui sellised vastikud väikesed asjad vaid mind ennast nii vastikult ei sööks..

Ma kavatsen nüüd korralikult koolile pühenduda,
Veidi aega ja vahemaad mõjuvad mulle vaid hästi.
Mul on vaja paarist isiklikust probleemist ka üle saada.
Ja asjalikkus on üks neist asjadest, mis minus alati tohutult hea tunde tekitavad.
Ma lihtsalt ei ole väga püsiv oma asjalikkuses :)

Ma tahan homme kooki teha. Mingit hästi head.
Apelsini ja virsikuga kohupiimakooki näiteks.
See oleks ilus algus mu asjalikkusele.
Ja siis võiks pikas perspektiivis ka praktikaaruannet kirjutada.
Või koogi kõrvale kakaod juua ja arvutist ajutuid filme vaadata,
Kumb iganes hetkel mõnusam tundub :D

Ma püüan säilitada positiivsust ja asjalikkust.
Ma luban, et olen mõistlikum ja rahulikum ka.
Aga teie lubage, et te end surnuks ei ruuna,
Aeg-ajalt endale mõtlete, puhkate ja teete midagi toredat
Ja leiate mulle ka mõnikord natuke aega.

Kallistan.

Nullpunkt ja andekad Eesti noored

2012-01-25T12:00:00.000+02:00

Käisime Leeniga eile teatris taas.
Üle pika aja oli põhjus sukad ja seelik kapist välja otsida :)
Etenduseks Nullpunkt.

Üldmulje oli selline.. Huvitav.
Tekitas portsu ideid, mida ja kuidas ise oleks lahendanud ja teinud.
Ja suure hulga vaimustust andekate ja tegusate noorte suhtes tekitas ka :)
Mingil määral tõmbasid nad ehk ise veidi oma nõrkustele tähelepanu.
Või ma ei teagi... Natuke olen ma vist sihtgrupi-east väljas ka.
Vaatasin ehk mingi veidi teise nurga alt kogu asja.
Mõnes kohas oli üsna punnitatud mulje,
Siis leidsid nad jälle end üles mingis kohas ja asi läks lausa ilusaks.
Jah, ma oleksin siin-seal ühtteist teisiti teinud,
Aga ära sina kritiseeri, kui sina ise pole miskit kriitikat väärivat teinud. Vot.

Rohkem kui see etendus iseenesest
Avaldas mulle siiski muljet trupp.
See energia ja sünergia laval kandis etendust veel kõige rohkem.
Üllatavalt avaldas Silja Miks mulle laulmisega kaugelt rohkem muljet kui näitlemisega
Ja muusikaliselt oli terve asi ikka ülimõnusalt lahendatud.
Armsalt naiivsed laulusõnad, mis sobisid armsalt naiivselt kirjeldatud suveöösse.
Mingil hetkel tekkis igatahes tahtmine jalamaid telefon haarata
Ja kõigile oma sõpradele SMS-id saata, et neile öelda, kui olulised nad ikka on.
Sel hetkel ma vist saingi aru, et mulle tegelikult see etendus meeldib.

Raamatut pole ma siiani lugenud,
Selle suhtes on mul üsna tugev eelarvamus,
Sest ma olen olnud ja olen hinges siiani Sass Henno suur fänn.
Terve see raamatukirjeldus ja kõik kõlab liiga sarnaselt,
Kardan, et hakkaksin võrdlema ja paralleele tõmbama ning teada, mis kokkuvõtteid ma teeksin.
Sass on ikka ülihästi kirjutanud kogu sellest elluastumise raskusest ja ängist,
Igapäevasest olelusvõitlusest ja suurest pahast maailmast.
Ei tea, ta kirjutamisstiil on juba selline mõnus.
Äkki peaks Margus Karule ka võimaluse andma siiski,
Ehk üllatab :)

Kokkuvõtteks:
Olen rahul, et käisin ja nägin.
Eriti sellepärast, et nüüd on päris mitu noort näitlejat,
Kelle tulevikutegemistel silma peal hoida ja arengut huviga jälgida.
Mul on hea tunne nende suhtes. Palju-palju potentsiaali ja annet.

Etenduse suhtes on mul siiani vastandlikud tunded.
Miski töötas kaunilt, miski jäi tooreks.
Ilmselt olen ma siiski mitte-päris-õige-sihtgrupp ka :)
Ma ei tea. Ei, üldiselt ikka meeldis.
Üldmulje jäi positiivseks.
Ja ma ei hakka detailide kallal nokkima :)

Au ja hiilgust tegijatele. Et noortele aina rohkem võimalusi antaks!

Stories.

2012-01-22T15:51:00.000+02:00

Inimestel on lood. Need on kummalised, traagilised, salajased..
Inimesed on metsikult paeluvad ja mitmekihilised.
Kõik need saladused, kõik need seosed..

Päev, mis algab päikeselise ja võimalusterohkena,
Lõppeb pilvise, pimeda ja vaiksena.
Sa istud kodus, unistad kasutamata jäänud võimalustest,
Hingad sisse ja välja, oled nagu ootele pandud.
See, mis toimub sinu kodu nelja seina vahel
Ei puutu mitte kuidagi kellessegi teise.
Ja see inimene, kes sa oled üksi olles, on tuttav üksnes sulle.
Nad võivad sind tunda, teada, olla üksikasjadeni tuttavad sinu looga..
Aga inimest, kes sa oled siis, kui sa oled ihuüksi,
Tead vaid sina. See inimene on maailmast eraldiseisev.

Mida enam ma kuulen ja kuulan,
Mida enam ma õpin inimesi tundma,
Mida enam mind usaldatakse..
Seda enam näen ma, kui suuri saladusi, kui raskeid koormaid
Inimesed endaga kaasas kannavad.
Ühelt poolt lootes, et maailm kord näeb, millised nad tegelikult on
Ja samas oma olemust avalikkuse eest iga hinna eest varjates.
Pole lihtne olla avatud raamat,
Aga veel raskem on olla murdmatu kood.
Me tahame olla mõistetud, aga me tahame olla ka salapärased ja intrigeerivad.

Pilkude mäng, puudutused, žestid ja ridade vahele peidetud mõtted.
Põgusad hetked, mis annavad meile lootust,
Et keegi siinsamas meie kõrval tunneb sama, mis meie.
Et käeulatuses on inimene, kes mõistab sõnadeta meie saladusi ja salasoove.
Kõik, mida me soovime.
Tuleks ometi keegi, kes teeks meid täiuslikuks, terviklikuks,
Võtaks enda kanda poole meie raskest koormast..
Lõpuks ei piisa enam vihjetest, õrritamisest, lootusest.
Ja mida me teeme siis, kui tõelisus ei ole lootustele mitte ligilähedanegi?
Oma hinges, peas ja olemuses oleme me lõpuks ikka nii väga üksi.
Mitte keegi ei saa mitte kunagi tulla ja elamise raskust meie õlult ära võtta.

Ma olen vist lihtsalt väsinud kõigist neist lamedatest naljadest,
Mida ma viimasel ajal nii enda kui teiste aadressil kuulen.
Milleks see vajalik on?
Sa ei tea, kes ma olen. Sa ei tea, mida ma mõtlen.
Ma nimetan sind sõbraks ja annan sulle õiguse sama teha...
Aga see ei tähenda, et sa mind tegelikult tunneksid.
Jäta oma labasused endale. Need teevad vahel teenimatult haiget.

Muide, vaatasin eile üht kõige ilusamat filmi väga pika aja jooksul.
Ja ma kavatsen sellest teha ühe oma suure unistuse.
The Way (2010)
Juba aastaid olen ma tegelikult unistanud sellest ränakust.
Ehk hakkab aeg vaikselt kätte jõudma.
Ma ei loodagi seal uueks inimeseks saada,
Pigem hakata kogu maailmale uue pilguga vaatama.

Religioosne, spirituaalne...
Ma lihtsalt usun millessegi suuremasse.
Suuremasse kui inimene oma piiratuses.
Me oleme häbematud ja upsakad kui peame enda maailma valitsejateks.
Ja viimasel ajal on see suhtumine mind eriti häirima hakanud.
Who died and made you the Ruler of the Universe??
Keerake toone maha, rahvas.
Lõpuks oleme me kõik vaid tolmukübemed ilmaruumis :)

To new friends and old friends...

2012-01-20T19:07:00.000+02:00

Ma olen vahepeal täitsa elanud ja hinganud
Ja asju korda saatnud.
Mitte palju, aga vajalik on peaaegu tehtud.

Mõtteid on palju, tegevust on mõistlikus koguses.
Veel üks väike vaba nädal on jäänud..
Siis tagasi rutiini, tagasi kooli, tagasi Tartusse.
Eile õhtul ma sinna juba põgusalt jõudsin,
See oli tõeliselt mõnus.
Vahel ma siiralt ootan, et inimesed mulle neid suuri palveid esitaksid,
Vahel on mul endal neid sõite rohkem vaja kui palujatel.
Ja ma olen hüperõnnelik, et mu kallid tulevad ja siiralt mu üles otsivad,
Tahavad koos aega veeta ja on läheduses olemas.
Ja siis on need teised mõtted.
Need teised emotsioonid, mida ei tahagi siin väga lahata.
Aga see on tõsi:
Kõik halb, kõik halvad sõnad ja teod jäävad minusse alles.
Ma suudan valu, pettumuse ja solvumisega ülihästi toime tulla.
Aga head asjad... Kõlavad palju vähem usutavalt.
Ja ma ei oskagi kuidagi muud moodi reageerida kui töllakalt naerda
Ning esimesel võimalusel teemat vahetada.
Miks see nii on, ärge minult küsige.
Kriitika, teravused ja lamedad naljad on mu elu pärisosa,
Komplimendid ja kiitus... Kuuluksid nagu kellelegi teisele.
Nimetagem seda parema variandi puudumisel madalaks enesehinnanguks.
Kuigi sellega ma ka päriselt nõus ei ole.
Ma ise arvan endast paganama hästi.
Ma vist lihtsalt ei usu, et teised ka seda arvavad :D
Ja nüüd teeme nii, et ma ei norinud komplimente, vaid arutlesin :P

Mõnes mõttes ei saa kunagi leppida sellega,
Et kallid inimesed su elust ära kaovad.
Ja samas on mulle põhimõtteliselt kõik inimesed kallid.
Seda õnnelikum ma olen, kui nad aegade hämarusest
Kummitustena ilmuvad ja vanad head ajad endaga kaasa toovad.
Terve nädal oli mul põhimõtteliselt a blast from the past
Ja taaskord sai üks sõprus minu jaoks oluliselt sügavama dimensiooni.

Kõik, mida ma elus teha tahan,
On näha tuhandeid päikesetõuse,
Jalutada sadadel randadel, naerda miljoneid naere,
Armastada võimalikult palju ja olla võimalikult hea inimene.
Ma tahan omada tiibu ja juuri ning tulla alati koju tagasi.
Ms tahan teid kõiki alati koju oodata.
Ja teile öelda: ma olen igal juhul olemas.
Kuulamas, vaikimas, rääkimas, naermas, nutmas, ootamas ja lootmas.

Kui inimese nõrkuseks on ta sõbrad, on ta maailma kõige tugevam inimene :)

It takes two to whisper quietly

2012-01-16T05:18:00.001+02:00

Kui öö on nii lõpmatult, lõpmatult vaikne...
Ja mõtted su peas on nii lõputult valjud.
Su elu rullub su silme ees lahti ja sa tead,
Sa oled ehk teinud vigu, aga ka õigestitehtut on palju..

Oh, seda uskumatut lumist vaikust ja lõputut aega,
Mida mul viimasel ajal on rohkem, kui ma kulutada suudan.
Ma olen vist isegi liiga palju mõelda saanud
Ja avastanud, et periood mu elus, kus ma pimesi põgenda tahtsin,
Lihtsalt et saaks minema, saaks unustada rutiini ja iseenda...
See on möödas. Ma olen suutnud elada maagilist elu
Ja minu õnneks ei näi see veel nii pea lõppevat.
Küll olen ma leidnud, et ma sõltun palju vähemast,
Kui ma esmapilgul oleksin arvanud.
Ma elaksin sama õnnelikuna edasi ka siis, kui paljud asjad mu elust kaoksid.
Isegi, kui paljud inimesed kaoksid.
Ja kõike sellepärast, et ma olen iseendas lihtsalt nii rahul.
Oma peas, üksinda, olen ma õnnelik.

Üllatavalt vähe on vaja, et mind naeratama panna.
Ja kuigi ma armastan inimesi oma elus meeletuseni...
Nad ei tohi tähendada tervet mu eksistentsi.
See oleks liiga lihtne. Vastutus teistele lükata.
Kui nad ühel päeval paratamatult suureks saavad ja ära lähevad,
See ei tohi tähendada maailma lõppu.
Üks ilus etapp mu elust saab siis läbi, aga mitte terve mu elu.

Üksielamisel on muide rohkem kui üks pluss.
Sa saad täiesti siiralt kella nelja ajal öösel õue joosta
Ja selili lumes taevast vahtida.
Saad otsustada, et savi tervest maailmast,
Sa elad paar järgmist päeva tekkidest ehitatud onnis.
Ja keegi ei keela kogu valget aega maha magada.

Ja siis mõtlen ma oma famiiliale.
Nemad, kes on terve mu elu olemas olnud.
Keda ma näen kahjuks vist isegi liiga selgelt.
Ma olen oma keskmiselt pika eksistentsi jooksul nad nii tükkideks lahti harutanud,
Et peaaegu on raske juba tervet pilti näha.
Ma tean neid nii pagana hästi.
Ja vahel unustan neile au anda, kui nad selle ära on teeninud.
Aega on mööda läinud, me oleme saanud haiget ja paranenud.
Aga nad on minuga terve selle aja vastu pidanud ja mina nendega ka.
Ja mu ema on ikka üks pagana tugev inimene,
Ta on saanud hakkama koormaga, mille all mõni teine oleks murdunud.
Ta on ikka üsna üksi terve perekonna eest vastutanud,
Ja lastest inimesed kasvatanud, nii palju kui seda öelda saab :)
Ma ilmselt pole osanud seda õigetel hetkedel hinnata.
Nii palju lihtsam on näha kõike, mis on valesti,
Näha asju, mis mulle haiget teevad või ei meeldi...
Kui on juba see halb harjumus küljes inimesi osadeks võtta,
Siis ei oska seda enam välja lülitada.
Ja kõik tundub lahtivõetuna palju vähem maagiline.

Luban enesele pidevalt, et keeran oma graafiku tagasi inimlikuks,
Aga siiani pole tegelikult suurt vajadust olnudki.
Paar nädalat sellist anarhiat veel ja siis tuleb tubliks hakata nagunii :)

Minu silmis on kõik nii lihtne. Ja inimestes on nii palju potentsiaali.
Isegi probleemid ja tragöödiad... Need on nagu pusletükid,
Mis pikas perspektiivis paika lähevad.
Õnn peitub väikestes asjades ja naeratada võib ka läbi pisarate.
Ehk ma petan ennast, aga mulle meeldib mõelda, et elu on lihtne.

Ainus, mida ma tegelikult hetkel veel metsikult tahaksin
Ja mille saamine isegi kaugemas tulevikus tundub üsna keeruline...
See on vot selline Karl Lagerfeldi stiilis elamine.
Sest raamatud on minu narkootikum ka.

Welcome to my cotton candy world

2012-01-13T11:14:00.001+02:00

Andestage mulle, armsad, et ma kadunud olen olnud.
Aga asjad on olnud... Keerulised.
Ma olen olnud ära, kaugel ja veel kaugemal.
Täielik vabanemine mõnes mõttes:
18 tundi praktiliselt jutti autoroolis,
Valged ja pimedad maanteed, jutukad ja vaikivad reisikaaslased,
Palju mõtteid ja ideid, tühi telefoni aku ja lõputu aeg.
Mu unegraafik on täielikult pea peale keeratud,
Ma olen ületanud erinevaid vastupidavuse piire,
Olen näinud inimesi, keda ma olen valusalt igatsenud...
Lõppkokkuvõttes:
Kui üldse põgeneda oma reaalsusest ja isiklikust universumist,
Siis täpselt nii. Piiramatu kilometraaži ja piiramatu ajaga.
Ja kindlasti koos kellegagi, kes on piiritult usaldatav ja hea.
Mul oli lõbus ja mõnus ja lihtsalt piisavalt aega mõelda.
Isegi telefon suri mul õhtu jooksul kätte ära,
Mis tähendas täielikku väljalülitumist reaalsusest.
Mul oli seda väga vaja.

Hommikul Tartusse, kaks minutit ajalik olemist koolis,
Siis lobisemine oma kallite tüdrukutega,
Siis leidsin linnast Meelise üles ja pärast kiiret söömaskäiku
Ja paari peatust sõitsime me juba Tallinna poole.
Ühesõnaga, mul oli metsikult pikk ja metsikult seiklusterohke 18 tundi,
Mida siin on raske lausa mõne lausega kokku võtta.
Sain uusi tuttavaid, sain sõita ja mõelda ja naerda.
Palju naerda. Sest Meelis juba on selline naljakas tüüp :)
Ja see viis, kuidas tema maailma näeb...
Hämmastab mind endiselt :D

Ja kui ma oma reisilt saabusin, vajusin ma 18 tundi kestvasse unne,
Millele järgnes ärkveloldud öö, mis sai päevaks...
Näeme siis, kaua ma vastu pean nüüd, enne kui jälle unemaale kolin.
Maailm on põnev ja täiesti uskumatult kaunis.
Täidetud uskumatult ilusate ja heade inimestega,
Keda on petlikult lihtne armastada.

Ma elan hetkel mingis täiesti teises maailmas teise graafiku alusel.
Ma kujutan ette, et see saab üsna raske olema,
See reaalsusesse tagasitulek.
Ma näen praktiliselt ainult pimedat aega,
Magan maha kogu selle aja, mil teised on ärkvel,
Kuulan tonnide kaupa sürreaalset muusikat,
Vaatan tonnide kaupa sürreaalseid filme...
Ja tunnen hetkel ülimalt vähe vajadust välismaailmaga suhelda.
See pole masendus või depressioon,
Ma tunnen end oma kookonis vägagi mõnusalt.
Pigem on see mingil määral enese alalhoiuinstinkt.
Mingil hetkel kasvasis mingid asjad mul natuke üle pea ja...
Kui ma ei suuda nendega tegelda, oli lihtsam terve maailm välja lülitada.
Või ma ei teagi, võib-olla pole asi selles ka.

Seega, ma vabandan oma kadumise pärast.
Aga raske on hoida suhteid inimestega, kes kella nelja ajal öösel magavad.
Ja mul on see aeg kõige produktiivsem.
Siis ma hulgun väljas ja olen eriliselt ärkvel.
Ma luban, et varsti üritan inimlikku graafikusse tagasi saada :)

Ma olen ka avastanud, et ei autosõidud ega toit
Ole pooltki nii head, kui neid kellegagi jagada pole.
Jälle miski, mida ma terve elu teadnud olen, aga nüüd kinnitan :)
Mida ilma inimesteta üldse teha?
Nad annavad kõigele hoopis uue tähenduse, uue maigu.
Sõpradega koos tehtud õhtusöök, koos mahasõidetud kilomeetrid...
Ära isegi ürita üksinda seda sama tunnet saavutada,
See ei jõua isegi lähedale :)

For me it isn't over

2012-01-08T20:56:00.003+02:00

Ja talv ongi mind üles leidnud.
Varbad on pidevalt märjad ja külmad,
Homme lähen uusi saapaid ostma.
Nina on nohune ja kurk valus,
Selle jaoks on rohud juba olemas
Ja ravin end tugeva kodurežiimiga: teetassiga tugitoolis
Ilma mingisuguse enese kurnamisega öösiti laias maailmas.

Igasugused head ja huvitavad mõtted tulevad pähe,
Kui midagi peale tõsise mõtlemistöö teha pole.
Kuulan suures koguses countryt ja tunnen end täitsa inimesena.
Lumesadu on mõnus aknast vaadata.
Või käia koeraga väljas möllamas, tema upub juba neisse esimestesse hangedesse ära
Ja mina ei püsi esimese jääkirme peal püsti,
Nii me seal lumesajus tuterdame. Ma olen tema eest ikka väga tänulik :)

Endiselt pole mul teile mitte midagi põrutavat pajatada.
Need asjad, mis keevad, podisevad kusagil eemal ja kaane all,
Pole minu asi neid teile paotada.
Minu väike tagasihoidlik eluke veereb nagu hernes.
Mõned asjad on suurelt muutumas, aga ma ei tea veel,
Kui põhjalikult ja kui mõjuvalt.
Mõned asjad on endiselt samad ja selle üle olen ma rõõmus.
Ma pole kunagi olnud eriliselt hea inimestest loobuja,
Aga viimasel ajal ma tunnen, et vist siiski peab.
Meie kõigi huvides.
Ja see ei pruugi olla üldse halb samm.

Mulle on üksindus täitsa meeldima hakanud.
Pikad autotripid üksi, mille jooksul saab naerda ja nutta,
Pikad ööd üksi koos koeraga, mille jooksul ei saa magada,
Pikad päevad, mida ma täidan aeglase koristamise ja lugemisega.
Ma naudin hetkel täiel rinnal seda vaikse kulgemise tunnet oma elus.
Kuhugi pole kiiret, kohustused puuduvad, ma olen enese jaoks.
Ja hetkel ma pigem kulgen üksi kui kellegagi koos.
Seega, mu sõbrad ja sõbrannad...
Jätke mulle ruumi, ma lahendan oma isikliku universumi saladusi :)

Ja ma võlgnen teile pilte.
Saame selle fotoralliga vist täna ühele poole isegi.
Vaatame siis...

Daily Routine. No minu igapäevane rutiin on hommikune tass kohvi.
Ja siis võib-olla tassike pärastlõunal, õhtul ja öösel ka :D
Aga hommikune peab olema.

Nighttime. Minu armas fotoaparaat pole öistes kaadrites eriti tugev.
Aga miskit me koos teile munsterdasime :D
Värskelt täna õhtul tehtud. Ja nagu näha, meil sajab öösel salaja ikka veel lund :)

Light.
Ehk kuidas hommikud alguse saavad.
Pärast pikka ärkvel oldud ööd oli see vaatepilt eriliselt ilus.
Meil siin on hommikud vaiksed ja voolavad aeglaselt nagu mesi.
Kõige parem aeg üleni vattidesse mässituna rõdul istuda :)

Ja viimane, aga mitte vähemtähtis...
Self Portrait. Ma endast fotosid suurt ei klõpsi,
Aga otsisin teile miskit oma põhjatust arhiivist.
Mina ja mu absoluutselt kõige lemmikum väike sugulane.
Siis kui ta veel väike konnapoeg oli :D

Let's go, I wanna go all the way to the horizon...

2012-01-06T00:47:00.000+02:00

Kõik, mida ma öelda tahan...

Me võiksime ju mõelda Aafrika nälgivatele lastele
Või sellele, kui tilluke on maakera lõputus Universumis,
Mis tähendab, et meie oleme lausa tolmukübemed.
Aga me ei suuda ju.
Meie peas on terved maailmad,
Teised inimesed, meie ise, meie tunded ja mõtted...
Need on ainulaadsed ja suured ja mõõtmatult olulised.

Meie draamad, mille sarnaseid ei inimkond pole tundnud,
Meie rõõmud, millest keegi aru ei saa,
Meie Omad Inimesed, kelle olulisust ei suuda sõnad kirjeldada.
Kõik on suurem ja tähtsam kui terve Maailm, terve Universum.

Kuidagi raske on olla selles segapudrus valgustatud Guru,
Kui kõik need valud ja kannatused hingele hakkavad.
Hoolimata sellest, kui tüünel merel sa ise purjetad,
Teiste uppuvad Titanicud kipuvad siiski tekitama keeriseid,
Mis sinu purjepaadi kah põhja tahavad kiskuda.

Muide, ma olen haige. Ja nohune. Ja väsinud.
Seega, mitte kõik siin pole puhas kuld.
Ja minu sees on asjad endiselt üsna rahulikud.
Mul on lihtsalt neetult valus nende pärast,
Kelle rahu on maha jätnud.

Lähme joome kusagil kruusi kuuma kohvi
Ja sõidame siis silmapiirini, mis te arvate? :)

Just another quiet evening

2012-01-05T01:01:00.000+02:00

Uskumatu, kui paigas ma ennast ikka tunnen.
Nagu pagana rahusadam keset tormist merd.
Tänu sellele ma vist võingi tundide kaupa vaikselt istuda,
Kuulata kõiki maailma muresid,
Tunda end veidi muserdatuna küll,
Aga siiski olla endaga paigas ning mitte minema triivida.
Suurepärane on olla sisemiselt täiesti tasa.
Mitte rabeleda, mitte vaevelda, mitte üle mõelda.

Muidugi, see aeg ei kesta minu puhul kunagi väga kaua.
Varem või hiljem leian ma ise midagi või toob maailm tormid minuni,
Aga paratamatult hakkab kogu see uhke rahu mingil hetkel murenema.
Tähendab, tuleb praegust hetke nautida.
Teadmist, et kõik minu jooksmised ja närvitsemised
On mind praeguseks kandnud punkti, kus ma võin oma saavutusi nautida.
Isegi kui see kestab lühidalt. Aga auhind on käes. Preemia on kohal.

Ootan praegu ikka tõeliselt naiselikul moel
Võimalust poodidesse rünnata ja omale pool uut garderoobi muretseda,
Et saaks sukelduda kaubanduse põnevasse maailma,
Võib-olla isegi käia juuksuris, lubada omale mõni sädelev vidin...
Hehhee... Jaa. Ja apteegist nohutablette :D
Ebaõiglus, et mind nüüd selline tervislik vaevus on tabanud.

Istun praegu ausalt kodus,
Andres vahib mu selja taga Investigation Discovery sarju kummitustest,
Koer magab meie kõige suuremal diivanil uhkes üksinduses...
Ja mina olen jõudnud valgustatud hetkeni.
Ma olen tõeliselt, tõeliselt rahul.
Jah, ma võiksin mõnd inimest tihemini näha,
Me võiksime olla lähedasemad,
Raha võiks olla rohkem ja kaalu vähem...
Aga no deemit.
Kui sisemine rahu on, siis väline ei mõjuta :)

Ja nüüd tänase päeva pilt teie suurelt Gurult.
Teema: Transportation.
Pilt minu kõige armsamast autokesest,
Mis mind veel kunagi hätta pole jätnud
Ning mulle piiritut ja eluliselt vajalikku vabadust võimaldab.
Ma ei tea, kas ma ikka oleksin sisemiselt nii rahulik,
Kui mul poleks neid öiseid trippe mööda pimedaid maanteid.

Tehtud 2010. aasta kevadel Riias.
Loetud hetked enne Metallica kontserti.
See oli kaunis reis.

A lot to talk about

2012-01-03T21:27:00.000+02:00

Üksi kodus, mitte MI-DA-GI kasulikku ei tee...
Paar päeva on niiviisi elamine absoluutne idüll :D
Lõpuks peab muidugi hakkama omale projekte looma,
Millega aega täita. Aga hetkel olen rahul.

Millal ma viimati nii täiuslikult puhata sain??
Ma ei mäletagi :D
Tõesti: ma taban end pidevalt mingilt mõttelt,
Et peaks kuhugi jooksma hakkama, et ma olen midagi või kedagi unustanud...
Tervel kehal on raske harjuda mõttega, et kohustusi pole.

Tänane foto-teema on Artwork.
No, ma olen kunagi joonistanud küll.
Isegi kunstikoolis olen käinud.
Mingeid kunstiandeid pole minus siiani välja löönud,
Aga kõik on kribinad olen ma alles hoidnud.
Neid on liiga palju, et teile kõiki presenteerida,
Aga siin on mõned näited.
Mulle meeldisid portreed alati kõige enam.
Peaks äkki uuesti hakkama kätt harjutama.
Issand, ma pole juba aastaid pliiatsit kätte võtnud.

Hide me away from the world and make me whole again

2012-01-03T01:13:00.000+02:00

Igal inimesel peaks maailmas olema koht,
Kus terve ta olek saab uue hingamise.
Võin nüüd ennast tõega õnnelikuks pidades öelda,
Et hetkel on mul see koht olemas.

Uskumatu, kui mõnusa soojusega meenutan ma
Ühe väikelinna teatri hilisõhtuseid ruume,
Seda uskumatut energiat ja loomingulist palangut,
Ńeid inimesi, kelle vahel valitseb hoomatav sünergia.
Vahel, mõnel eriti vastikul ja raskel hetkel
Mõtlen ma just sellele tillukesele ruumile
Ühes alati ärkvel ja tegelikult nii mõõtmetelt kui olemuselt suures teatris.
Ma tulen sealt alati ära tohutult palju rikkamana.

Ma olen igatsenud seda tunnet juba varem,
Teadmata täpselt, mida ma igatsen.
Seda vaikset tiksumist koos inimestega,
Kes annavad tervele mu olemusele ühe olulise dimensiooni juurde.
Vestlust ja jutte, mis on tõsised ja sügavad ja inspireerivad.
Muusika, mis tekitab emotsioone ja tahtmist veel veidi istuda,
Isegi kui nälg endast juba päris mõjuvalt märku annab :D
Kuratlikult veetlevad on see aeg ja see koht.

Viimasel ajal, ja ma olen täiesti nõus tunnistama, et hakkan vanaks jääma,
Aga viimasel ajal igatsen ma midagi sügavamat ja rikkalikumat
Kui mingid pealiskaudsed naljad ja tühi lobisemine.
Ma tahan, et mulle esitataks väljakutse, stimuleeritaks mu väikseid halle ajurakke,
Ma olen isegi nõus kuulama vestlust, mille sisu jääb mulle arusaamatuks,
Aga korjama infokilde, otsima tähendusi, panema asju enda jaoks perspektiivi.
Vahel ei peagi mõttest aru saama, vaid leidma impulsse,
Mis panevad su enda mõistuse uutes suundades mõtlema.
Ma armastan seda tunnet, et ma õpin midagi.
Ma armastan seda maailma eest peidus olemise tunnet.
Ma armastan seda kohta, kus väljapoole jääv maailm kaotab tähtsuse.
Ehk on see vaid faas, aga hetkel on mul seda vaja.

Miski seob mind kõige ebatõenäolisemate inimestega.
Mingi ühine mõistmine või mõttemall.
Ma ei pruugi neist igal hetkel aru saada või nendega nõustuda,
Aga ma tunnen end oma inimestega hästi
Ja uskumatult iseendana.

Igal inimesel on vaja kohta, kus terve nende olek saab uue hingamise.
Ja inimesi, kes aitavad tal saavutada veel natuke enamat,
Lükkavad ta veel veidike kaugemale.
Veel sammukese eemale tema mugavustsoonist.
Igal inimesel on vaja turvavõrku ja pelgupaika.
Õnnelikud on need, kellel see olemas on.

Aitäh, et te olete mu turvavõrguks ja pelgupaigaks.
Te aitate mul iga päev astuda veel veidike kaugemale,
Kui ma üksinda suudaksin.

Tänase teema on tänulikkus.
Ja kuna kõiki neid, kelle eest ma tänulik olen,
Ei ole ma kunagi suutnud ühele pildile suruda,
Teeme nii, et ma panen siia foto kõige tuumikust.
Perekond.
Lihas ja veres, mõistuses ja südames.
On perekond, kes on meile saatusest määratud,
Kuhu me oleme sündinud...
Ja on perekond, mille me omale ise valime.

I wish you a happy ending

2012-01-01T22:08:00.000+02:00

Ja ongi vana aasta ära saadetud ning uus käes.
Mõtteline puhas leht, mõtteline uus algus.
Lubasin endale sel aastal mitte lubadusi anda.
No nagunii ei suuda ma neid pidada :D

Üldiselt on natuke kurb ja üsna valus,
Et on halbu asju, mis paratamatult selle ilusa puutumatu aasta kohe ära märgivad.
Mul on tohutult abitu ja küündimatu tunne,
Kui ma ei suuda oma armsaid inimesi valust säästa ja nende olemist paremaks teha.
Ma vihkan seda, kui ma tunnen end abitu ja küündimatuna.

Leian päris siiralt, et ei inimesed ega loomad tohiks valutada.
Ei füüsiliselt ega psüühiliselt.
Kui armastada tervet maailma, siis on needuseks ka terve maailma valu.
Aga ma tahan teha kõik, mis minu võimuses.
Ma püüan siiski päästa maailma ühe hingekese haaval :)

Ma tahaksin teile kirjutada siia mitu kilomeetrit teksti,
Eile öösel oli see kõik valmiski mõeldud mul,
Aga siis polnud arvutit ja nüüd pole energiat.
Aastavahetus venis metsikult pikale ja siis veel sõit koju...
Olen fotosid töödelnud ja vastikult palju söönud ja omale kusagilt nohu hankinud.
Et kirjutan põhjalikumalt homme, kui veel üks pikk sõit on selja taga.
Perekond tormab jälle reaalsesse ellu tagasi,
Kodu jääb tühjaks ja vaid meie koeraga jääme praegu siia valvesse.
Naljakas, meie kodust on saanud nagu mingi puhkusepaik,
Kuhu erilistel hetkedel reaalsusest põgenema tulla :D
Ei mingit rutiini ja argipäeva siin...

Panen teile foto ka.
Ma kandsin eile öösel üle miljoni aasta jälle täitsa korralikku kleiti
Ja ei saa võimalust kasutamata jätta,
Et seda teiega jagada.
Muide, üks lubadus, kui ma neid endal aasta alguses anda lubaksin,
Võik kõlada nii: Kannan 2012. aastal rohkem kleite ja seelikuid!
Ma mõtlen, just selliseid lahedaid ja üli printsessilikke, nagu see mul on.

Kuna päeva teema on Clothing, siis langeb kõik eriti hästi paika.
Palun, siin olen mina oma uue kleidiga:

Igas meepotis peab ikka tõrva kahh olema

2011-12-31T00:31:00.000+02:00

Arvuti hakkab viimasel ajal ikka päris ära koolema.
See hääl ja pidev iseeneslik väljalülitumine
Panevad mind arvama, et midagi on vist viltu.
Can't be absolutely sure yet, though.

Üldiselt oli täna täitsa kena viimane päev praktikal,
Sai kenasti kokku võetud kogu asi,
Paar kiidusõna enda aadressil ka..
Ja nüüd olen ametlikult vaba inimene.
Jaanuar saab mõnna olema.
Ausalt, tahaks lihtsalt puhata ja mängida.
Mõtlesin isegi veitsaks ajaks Võsule kolida.
Saaks natuke mõtteid klaarida ja nii.
No näeb, kuidas läheb.

Olen viimasel ajal enda pärast veidi mures.
Nagu sai õdedelegi räägitud:
Kui ma suudan endale kellegi suhtes paksu naha kasvatada
Ja enam iga nende sõna ja liigutuse peale ei haavu või ei pisarda...
Siis lähevad asjad kiiresti hapuks.
Ma kas olen täiesti kohal, täie hingega asjas sees
Ning täiega emotsionaalne ja haavatav...
Või ma ei olegi. Nähtud, tehtud.
Seekord loodan, et saab veel õigel ajal asju ringi pöörata.
Kahju on headest inimestest oma kummalise mõttemaailma tõttu ilma jääda.

Ja nüüd enne kui ma magama lähen,
Teile väga sobival teemal tänane foto.
Teemaks on Where You Sleep.
Ehk siis pilt minu voodikesest, kuhu ma kohe sukeldun.
Viimasel ajal saame me häbiväärselt vähe aega koos veeta. Tõsiselt.
Ja ma tunnen, et see ongi mu viimase aja ebastabiilsuse peamine põhjus.
Niisiis: minu armas voodikesekene :)
Ja kogu see pildiladu seal seinal aitab mul igal ööl rahulikult uinuda.
Kõik kallid on seal esindatud,
Saab neile igal õhtul enne tule kustutamist head ööd soovida :)

Ja tõesti.
Ilusaid unenägusid ja kaunist homset, mu armsad!

Lihtsalt. Et öelda: tere hommikust!

2011-12-30T09:16:00.000+02:00

Täna üle pika aja olen varakult üleval,
Kirjutasin sissekanded oma praktikapäevikusse
Ja poole tunni pärast pean kohal olema,
Saan allkirjad kätte, raban tänase veel tööd...
Ja siis on vabadus!!!
Ei, lõbus on olnud ja huvitav ka...
Aga no ma lihtsalt ei suuda mahutada 24 tunni sisse
Oma Rakvere-elu ja töiseid kohustusi.
Tartus sellega nagu probleemi pole, aga Rakveres küll.
Uneaega jääb hirmus väheseks.
Seega:alates kella kolmest täna võib mind linnas särava näoga liikumas näha.
Vabadus!!
Ja homme on aastavahetuse glamuuripidu Tartus,
Mille puhuks ma sain ikka väga-VÄGA laheda kleidi.
Oodake vaid, viskan teile pühapäeval pilte sellest.
Ma ise olen igatahes väga uhke selle leiu üle :)

Ootan juba väga oma kallite nägemist,
Hunniku fotode klõpsimist, nalja ja naeru ja...
Magamine võib veel paar päeva oodata :)
Tänase päeva pildi panen teile õhtul, hetkel läheb kiireks juba.
Ikkagi viimane päev tööl, ei saa ju hiljaks jääda! :D

Deem, kõigest hoolimata...
Saame hakkama küll ja jõuame veel kaugele :)

I owe you something

2011-12-29T17:01:00.000+02:00

Homme on viiiiiiiimane tööpäev.
See ei tähenda muidugi automaatselt puhkust,
Enne tuleb end ületada, koguda kokku oma hea tuju,
Olla natuke asjalik, natuke naljakas ja natuke seltskondlik.
Kui see ka läbi on, siis tuleb veel natuke sõita...
Ja SIIS peaks saama puhata.
Magada. Magada veel rohkem. Magada kogu aeg.
Ma ei tea, mis asi minuga on, aga ma lihtsalt ei jaksa enam.
Naeratus nõuab ka juba pingutust.
Unistan sellise paigakese leidmisest, kust keegi mind otsida ei oska,
Lebaks pehmel asemel, lülitaks mobiili välja ja oleks lihtsalt niisama.
Pffff. Liiga pikalt on olnud liiga palju teha.
Ma olen ikka loodud pigem vaikselt kulgemiseks,
Filosofeerimiseks, pilvede vahtimiseks...
Kui tuleb liiga pikalt olla kärme, kiire, asjalik ja õnnelik,
Siis ma tahaks maha langeda ja ära surra lõpuks :D

Aga kogu see peaaegu asjatu postitus oli taaskord vaid sissejuhatus,
Et jagada teiega oma kõige hilisemaid pildikesi.
Ühe olen eilsest võlgu, teemaks Best Friend.
Üsna raske on valida kõigi oma eriliste inimeste seast.
Blah.
No võtsin siis ühe üsna viimastest fotodest, mis ma teinud olen.
Ilmselgelt pole mul siin hetkel peale koera ühtki parimat sõpra,
Kellest pilte klõpsida :D
Väga uus see pilt siiski pole.
Aga minu kaks parimat on pildil olemas.
Ilma nende kaheta poleks ma kaugeltki see, kes ma täna olen.
Minu usaldusväärseimad mõttekaaslased ja hingesugulased.
Nad on mind päästnud rohkem kordi, kui ma suudan kokku lugeda.

Ja tänane teema: Seasonal.
Ehk siis pühadeteemaline foto.
Just praegu täitsa tegin ja fotokast laadisin,
Seega teile miskit ahjusooja :D

I pray to God for silence in the heart...

2011-12-27T23:05:00.000+02:00

Väsimusest sai suur väsimus, millest sai metsik väsimus
Ning nüüdseks on kätte jõudnud kooma.
Aga ärge muretsege, ma lebangi juba voodis tekkide all,
Koer väänleb külje vastas ning ma valmistun täiesti ausalt magama.
Iga hetk nüüd.

Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen nii tänulik oma maagilistele sõpradele,
Kes nagu kohe teaksid kauge maa tagant,
Et ma olen hästi kurb ja väsinud ning vajan meelelahutust.
Ja helistavad täieasti ootamatult ja veidi ilma põhjuseta,
Aga ütlevad just õigeid asju ning lasevad mul rääkida.
Kurat, ma ei tea, mis saab.
Kui jõud hakkab otsa saama, aga ei tohi mitte mingil juhul saada,
Mis sa siis teed?
Ma pean veel natuke vastu pidama.
Pean veel natuke olema üliinimlikult tugev ning oma koormat kandma.
Ma pean suutma selleks jõudu leida.

Kurat, mis ajast elu ja tunded ja mõtted nii keeruliseks muutusid?
Kas ma olen ainus, kes tunneb, et veel ei tasu kõike surmtõsiselt võtta?
Või ehk pole ma ise lihtsalt vastutuseks valmis...
Aga kui tunded niiviisi haiget teevad, siis mina suhtun ettevaatusega.
Ja oma armast kainet ja loogilist mõistust ma kaotada ei taha.
Ehk on asi mu superväsimuses,
Aga hetkel liiguvad mõtted seda suunda, et...
Ja jälle ei saa öelda kõike, mida öelda tahaks.
Mõnikord on mul tunne, et inimesi tulebki igal sammul sagida ja sõimata,
Et nad ei kaotaks võitlusvaimu ning tugevust.
Neid on vaja hoida vihase ja trotslikuna,
Et nad ei muutuks pehmeks, haledaks ning masendavaks.
Ma tahan oma inimesi teravate, tugevate ning vahedatena.
Mitte seebikate käsikirju ette kandmas. Andke andeks, jälle liiga teravalt.
Aga tõsi ta on.
Ma mõistan nende valu ja ahastust, suudan täiesti aru saada, kui kohutav see on...
Ja ma olen ainult seetõttu pidevalt kuri ja terav,
Et ma tunnen end nii pagana abitu ja hambutuna.
Kui ma ei saa aidata, kui ma ei saa nõu anda, kui ma ei saa olukordi lahendada,
Siis tekib mul maailmasuurune frustratsioon ning ma tahaksin karjuda.

Nagu kunagi nelja-viiesena, nii ka nüüd.
Vaatan maailmale otsa ja ütlen: "Väkkkk! Mina küll kunagi ei armu!"
Ja hetkel mõtlen seda tõsiselt.
Ma ei ole selleks piisavalt tugev ega piisavalt küps.
Ja üksindus on tugevalt alahinnatud. Eriti selliste sõprade juures.

Tormist merd ja rahulikku elu, mitte vastupidi.

Tough holidays again

2011-12-27T01:21:00.001+02:00

Kui kunagi tulevad pühad, mis ei möödu keevate tunnete
Ning draamade ja draamakeste tähe all,
Siis ma arvatavasti nutaksin õnnest ja rikuksin kõik jälle ära.
Uskumatu lihtsalt.
Ja täna oli tööl ka metsikult raske päev,
Jalad on nii valusad ja paistes, et isegi hea kogus veini ei leevendanud mu valu.
Ootan nii-nii väga nädala ja aasta lõppu,
Et seda on raske kirjeldada.
Taaskord tuleb raskeid otsuseid teha.
Või, isegi mitte nii väga otsustada, kui oma peas asjad selgeks saada.
Varun jaanuari alguseks omale koju hullult filme ja muusikat,
Kirjutan nagu segane ning jätan lõpuks nagunii ainult ilusa meelde.
Kuradi palju keeb sees, no tahaks ikka ausalt välja öelda, mida ma arvan.
Aga ma ei suuda riskida sellega, et mu sõnu võidakse valesti mõista.
Kurat, ma tahan ka vahel draamatseda, loopida suuri sõnu,
Lasta teistel endal sabas sörkida, kuulata, kuidas minust hoolitakse,
Aga siiski keerata nuga haavas, vahtida teiste pisaraid...
Ning järgmisel hommikul selle kõik mingite selgitusteta ära kustutada.
Et eluga edasi minna.
Ma olen solvunud ja haavunud,
Aga lihtsam on olla vait, sest rääkimine ei too peaaegu kunagi midagi head.
Ja joomine ka ei aita.
Nii ma siis kirjutangi kümneid vihaseid kirju,
Mis iialgi adressaatideni ei jõua.
Mind ajab mu enese selgrootus ja argus vahel rohkemgi närvi
Kui teiste inimeste sõnad ja teod.
Savi ju tegelikult, mis saab. Aga hingel oleks kergem.

Tegelikult polnud pühad läbinisti pahad.
Oli ikka metsikult armsaid hetki ka.
Perega jõuluhommikul vanu fotosid lapata ning minevikku meenutada,
Mõnus saunatamine ning ülimaitsvad jõuluroad.
Siinkohal tänan ma Leenit ja tema armsat famiiliat,
Kes meie jõululauale lambaliha tekitasid. See oli ülimegamaitsev kraam!
No ja kingid olid mul toredad, eriti see lauamäng, mis ma õdedelt sain.
No naera puruks, kuidas sellega nalja saab! :D

Ja muidugi fotod, mida ma praeguseks olen võlgu jäänud omajagu.
Tervelt kolm isegi.
Ja siin nad on.
Teema Animals lõbustas mind ka siin vahepeal ikka väga.
Sai kõik oma kallid loomakesed kokku korjatud,
Mõni jäi ikkagi välja ka, mul on neid vot nii suurel hulgal..
Ja fotosessioon oli päris saginat täis.
Kui enamus modelle suutsid paigal püsida, siis üks tahtis pidevalt pildilt ära hiilida.

Siis oli meil Memories. Mälestused.
See oli juba raskem pähkel.
Kuna ikkagi mälestused, siis kaevusin arhiivisügavustesse.
Ja lõpuks otsustasin ikkagi teise variandi kasuks:
Pildil on paar lehekülge mu fotoalbumist,
Mida ma oma elukesest mõni aasta tagasi koostama hakkasin.
See on peaaegu täis juba, varsti peab uue võtma.
Kui nüüd kella liikumise suunas minna ja alustada ülalt vasakult,
Siis on fotodel:
Minu ema ja isa abiellumise päev. Pulmapeoks on seda vist palju nimetada :D
Mina lasteaia lõpupeol esinemas ning grupipildil. Issand, ma armastasin seda kleiti :D
Ja viimane on üks rühmapilt mingist natuke varasemast ajast.
Mälestused missugused. Enamus neist lastest olid mu esimesed lapsepõlvesõbrad.
Nüüd ei tea ma neist enam õieti midagi.
Aga õhtuid lasteaia hoovis, kus võis pimedani peitust ja uka-ukat mängida,
Ringi joosta ning sõjaplaane pidada... Need ei unune iial.

Ja paneme kohe tänase ka üles, ega ma hiljem enam ei viitsi, ma usun.
Teemaks on Something New.
Ja näete, milline kokkusattumus, just olid jõulud :D
Sellise asja kinkis mulle ema.
Calvin Kleini järgi hakkan ma nüüd vabal ajal lõhnama :D
Hullult stiilne karp ka, ma pean ütlema :)

Snowflakes are nowhere to be found

2011-12-24T23:04:00.000+02:00

Head jõulu kõigile mu suurtele ja väikestele sõpradele!
Mida ma öelda oskan?
Tore on muidugi ohjeldamatult süüa ja telkut vaadata,
Lund ma endiselt ei igatse... Aga ega mingit erilist tunnet küll pole.
Mis on kummaline, sest ma olen tõsiselt tegelikult täielik titt,
Kui asi jõule puudutab. Ma armastan seda tunnet, seda valgust, seda müstikat.
Ma armastan isegi kõiki neid imalaid klišeesid,
Jumaldan neid naiivseid jõulufilme...
Ja muidugi, ei suuda kingitusi ära oodata :D
Kui keegi peaks kunagi tahtma mind kõrvast kõrvani naeratamas näha,
Siis tehku mulle kingitus. Ma hindan piiritult igasuguseid üllatusi ja kinke.
Ilus-ilus on teada, et keegi mõtleb minu peale.
Need maleruudulised villased sokid, mis ma üle-eelmisel aastal oma õelt sain,
Need on siiani parimate kinkide TOP 3-s sees...
Kas pole armas, kui su õde sulle midagi ise valmis nikerdab? :D
Leeni teab, millest ma räägin :D

Tänane foto ka teile kingiks.
Teema: tehnoloogia.
Kõik, mida ma välja suutsin mõelda, on pildil.
Arvuti ja mobiiltelefon. Kaks asja, ilma milleta ma ei oskaks enam ollagi.
It's all about being connected to people :)

Nothing to see here.

2011-12-24T00:46:00.000+02:00

Pühad on käes, ma olen surmavalt väsinud...
Ja asjad on veidike laokil ning kummalised.
Tahaks magda, magada, magada.
Ning kellegagi ühe mõnusa pudeli punast veini ära lahendada.
Lihtsalt: filosofeerida, veini limpsida, istuda, puhata...
Aga ega alati ei saa, mida tahad.

Kaks vaba päeva kuluvad praeguse tempo juures hädasti ära.
Ägiseks rasvase lõuaga teleka ees, ragistaks piparkooke,
Vahiks mingeid ajutuid jõulufilme ning ümiseks omaette Püha Ööd.
Ngghhhh.
Ma vajan mingit loomingulist puhangut,
Midagi värsket ja uudset, vajan vaikust ja rahu,
Ma vajan distantsi ning tobedaid mõtteid.

Te ei kujuta ettegi, kuidas ma igatsen inimesi, keda pole hetkel siin.
Kuidas ma tahaksin lihtsalt ära minna ja natuke aega ära ollagi.
Teil pole aimugi, kui absoluutselt tühi ma hetkel olen.
Ja seda mitte masendavas, kurvas või suitsiidses mõttes.
Lihtsalt - ma tunnen, et potentsiaali on, aga energiat mitte.
Jaanuar ei saa liiga kiirelt tulla praegu.
Tõmbaks Võsul kardinad ette, kuulaks tonnide kaupa ilusat muusikat,
Lürbiks pudelite kaupa veini ning laeks meeletult patareisid.

Saadan teile pühadeks suured-suured kallid.
Olgu teil rahu, vaikust, valgust ja armastust ja...
Põletage küünlaid, sööge end ogaraks, nautige seda orgiat täiega :)
Mõelge, kui te need pühad mööda lasete, peate pärast terve aasta uusi ootama :D

Ja tänane foto on teemal Movement. Liikumine.
Ma liigun iga päev. Liiga palju, liiga kiiresti.
Aga siin on üks foto, mis illustreerib tegelikult kogu mu väikest elu päris hästi.

Kuid talv on siiski imeline

2011-12-22T21:37:00.000+02:00

Ma usun, et te kõik andestate mulle mu vaikuse
Ja paar võlgujäädud fotot.
Tõesti oli eile ulmeliselt tegus ja lennukas päev.
Appi, mis asi see on, juba homme tuleb pere koju,
Tuleb potid tulele panna ning valmistuda pühadeks...
Märt, ma tean, et olen su hüüatuste üle naernud, aga...
Sul on õigus! Appi, ülehomme on jõul! Kuidas nii kiiresti..?
Ma olen pahviks löödud.
Üldiselt saabuvad pühad, jeh, päris ootamatult.
Green Christmasiks olin ma ikka tõsiselt rohkem valmis.

Aga samas on hea ka.
Natuke aega maha võtta, natuke vedeleda,
Mõelda igasuguseid tänulikke mõtteid, süüa igasuguseid häid asju,
Lobiseda famiiliaga tähtsatel ja väga tähtsatel teemadel...
Ja püüda olla pühalik :)

Ja siis on aeg mööduv aasta kokku võtta.
Mul on sada ideed, tuhat asja, mis nõuavad kirjapanemist,
Aga veel läheb aega.
Jaanuaris jõuan tõsisema kirjutamiseni ka,
Praegu kriban lihtsalt paar lärmakamat mõtet üles ning endiselt jagan fotosid.

Kuna ma nüüd eilse võlgu jäin, siis kingin teile tänaseks kaks asja.
Eilne on teemal käed ja tänane on kirjutatud sõnad.
Käte-teemaline pilt on mu isiklikust ja piiramatust arhiivist
Ning on kunagi tehtud ühe mulle äärmiselt südamelähedase ettevõtmise toetuseks.
Love Is Louder püüab vähendada teismeliste enesetappe,
Öeldes üle maailma: armastus on valjem kui kõik kurjad sõnad, valjem kui masendus,
Valjem kui kiusamine ning üksindus. Armastus On Valjem.
Ja minagi tahtsin oma käe nende toetuseks tindiseks teha. Tegin ka.

Tänane teema, kirjutatud sõnad...
Selle kirjatüki pildistasin ma üles ühest oma loendamatutest märkmikest.
Kiri sõbrale.
Ja seal on kõik minu suured pühadesoovid teile.
Te olete mulle kõik meeletult kallid.
Ma olen üks väga-väga õnnelik tüdruk, et ma olen leidnud nii armsad ja ilusad inimesed.
Uskuge endasse samamoodi, kui mina teisse usun.

A journey through a memory.

2011-12-20T16:37:00.001+02:00

Tänase päeva teemaks on Something Old.
Midagi vana.
Selle puhul lappasin natuke oma asju ja fotosid,
Mõtlesin, mis mul küll olla võiks, mis oleks vana ja väärtuslik...
Leidsin mõned armsad fotod.
Oma isa lapsepõlvest, oma ema vanavanematest...
Ja oma kõige-kõige esimese aabitsa.
Mille mulle kinkis isa ema. Kunagi ammu, enne kooli.
See on nii tihedalt täis sorgeldatud, et ma sisemusest ei julgenud pilti teha,
Ju oli sel ajal väga oluline mingeid ääremärkusi kribida.
Aga see aabits on minuga koos kolinud ja alati raamaturiiulisse koha leidnud.
Eriti väärtuslik on see minu jaoks seetõttu,
Et ta ainuke kestev asi on olnud, mille mu isaema mulle kinkinud on.
Muidugi sain ma talt ka komme ja villaseid sokke,
Aga neid ei saanud ju alles hoida :)

See tõsise näoga poiss pildi keskel ongi minu issi.
Kui ta veel koolis käis.
Ja proovige nüüd väita, et ma pole oma isa suust kukkunud :D
Täitsa lõpp ikka...
Ma mäletan, kuidas ta ühel hilisõhtul selle fotoga koju laekus.
Ei tea kust, ei tea kuidas, aga tagasi ta saabus,
Istus mu voodiservale, andis foto pihku, käskis arvata, kes neist on tema ja...
Lubas mul pildi endale jätta. Oli mingi vana klassivenna käest saanud.
Muidu tal ju õieti kooliaja pilte polnudki, kõik olid kolimiste käigus kaduma läinud või..
Aga siiani on mul eredalt meeles, kuidas ta tuli ja mulle seda fotot näitas.
Kuidagi väga mitte temalikult: natuke tõsiselt ja natuke uhkusega.
Kaks alumist fotot on mu ema vanaemast. Ühel neist on ta koos minu vanavanaisaga.
Ma olen neid fotosid alati suure armastusega hoidnud,
Neis on stiili ja kadunud aegade hõngu.
Mõelda, see polnudki nii ammu...
Ja üleval paremas nurgas on mu isa perepilt ajast, kui ta veel beebi oli.
Nii saavad keskel kokku minu kaks erinevas vanuses issit.
Kunagi oli aeg, kus ta oli nii noor ja nii...
Väike poiss, keda ma iialgi ei tundnud, aga olen alati väga armastanud.

All we need is to belong

2011-12-20T00:28:00.000+02:00

Mida enam ma inimesi jälgin ning asjadesse süüvin,
Seda kindlam ma olen: inimesed tahavad kõik üht ja sama.
Lõpuks tahab igaüks lihtsalt kuhugi kuuluda.
Olla osa kogukonnast, tunda, et teda mõistetakse.
Tunda, et ta on aktsepteeritud ja normaalne.
Meil on vaja vähemalt lootust, et kusagil on keegi, kes loeks meie mõtteid.
Lubage vähemalt kujutleda, et on keegi, kes mõistab meid poolelt sõnalt.
Inimesed kardavad jääda üksi terve maailma vastu.
Pigem leppida poole muna kui tühja koorega, mis?
Me kardame püüda parimat, kardame ronida tippu,
Sest me kardame, et ei jõua sinna iialgi.
Pigem anda alla varem ja võtta, mis saab, kui riskida kõigega.

See on samal ajal põnev ning veidi kurb,
Kuidas lapsed püüavad leida perekonda internetist.
Me igatseme nii väga kuhugi kuuluda,
Et lõpuks kaotab kõik muu tähtsuse.
See teeb meid igasuguse manipulatsiooni suhtes väga haavatavaks,
Me läheme eriti kergesti igasuguse massihüsteeriaga kaasa.
Rohkem oma ajudega mõtlemist, mu inimesed!
Tehke oma loogilisi järeldusi, mõelge iseenda eest.
Tutvused, sõbrad, perekond ja kuuluvus...
Need tulevad ise. Need tulevad ajaga.
Esialgu on vaja usaldust ja püsivust. Sarnaseid sisemaailmu.

Tänane teema on loodus.
Oh, ma ütlen kohe ära: ma olen päeva täiesti maha maganud,
Mitte midagi asjalikku pole teinud ning ühtki pilti pole ka klõpsinud.
Seega taas küüned arhiivi kallale.
See on üks maailmatu kaunis looduspilt, if you ask me.
Kallid inimesed, ilus loodus, kaunis muusika...
Kindlasti üks suve armsamaid hetki.
Just nii tahan ma seda aega mäletada.
I'm proud to present:

My life, my inspiration

2011-12-19T02:30:00.000+02:00

Ma võin olla üdini õnnelik, et nad mul olemas on.
Ma võin olla uskumatult uhke ja rõõmus nende üle.
Aga olgem ausad, kõik, mis minu sees pulbitseb ja keeb,
Mis paneb mind tiksuma ja tõeliselt ELAMA...
See on Minu Inimestest täiesti sõltumatu.
Ma jumaldan neid. Nende lollusi ja tobedusi, nende olemist ja tühje sõnu.
Kuid ma pean olema keegi neist sõltumatult, pean olema ise.
Osata lõbustada iseennast, osata olla õnnelik ja rahul iseendas.
See on maailma kõige raskem ülesanne.
Ma tahaksin kogu oma elu ja olemise siduda teistega,
Nii lihtne on olla rõõmus ja paigas, kui sul on inimesed.
Ühel päeval õpin ma seisma omil jalul,
Olema keegi ka siis, kui mul pole kedagi.
Ja hilisöised mõtted ei saagi olla loogilised.

Ma tahaksin lihtsalt olla rohkemat.
Vajada vähem väliseid impulsse, suuta olla Keegi.
Ma tahan midagi rohkemat kui see.
Ma tahan kaugemale, kõrgemale, kiiremini.

Ja tänane teema on inspireerivad inimesed.
Ma mõtlesin sellele veidi ja...
Minu inspiratsioon on veidi laiem kui üks inimene.
See on siin:

The world without music is not worth much

2011-12-18T11:32:00.000+02:00

Eile ei jõudnudki postitama. No lihtsalt liiga pikk ja tegus päev oli.
Tööl oli kiire-kiire-kiire.. Või noh: nii kiire kui ma suudan olla,
Mis minu puhul tähendab pigem aeglast ja pidevat müttamist.
Polnud veel koju jõudnudki, kui kohustused hakkasid end meelde tuletama,
Kiire käik koju, siis linna, siis koju tagasi, uuesti linna...
Siis sai ikka Green Christmas ka üle vaadatud,
Enne kui õed kodus sättimise lõpetasid ja nad oli vaja kodust ära tuua.
Ohh, te ei kujuta vist absoluutselt ettegi,
Kui uhke ma oma armsate vennakeste üle olin,
Kui ma saalis seisin ja esimest bändi vaatasin.
Ja siis kõiki teisi ka. No lihtsalt kirjeldamatu, kui tublid nad on olnud.
Tuttavaid tegelasi oli liiga palju, et kõigile piisavalt tähelepanu jagunuks.
Oleks tahtnud igaühega palju kauem lobiseda.
Deem, et ma isand Miku ära nägin eile, see oli tohutult vägev.
Ma olen teda ikka omajagu igatsenud.
Ehk jaanuaris on meil võimalus kaotatud aega natuke tasa teha.
Bändid olid kõik väga head, eriliselt muidugi Dramamama.
Sest siis oli mul veel täiesti adekvaatne olemine, ma olin esireas ja üürgasin kaasa.
Millegipärast oli otse mu nina ette pandud pikk jupp viirukit,
Mida mingi tüüp pidevalt süütamas käis.
Siis ma lämbusin ja köhisin ja üsna mitteadekvaatne Leeni üritas Chuck Norrist mängida
Ja seda asjandust sõrmedega kustutada. Mhmhh. Didn't end well.
Ma arvan, et oleks ka peenetundelisemaid viise olnud fännidele vihjamiseks,
Et nad ei ole lavale nii lähedale oodatud :D
Ja siis olid Draakonid. Muidugi. Selleks ajaks hakkas surm juba lähenema.
Neelasin valuvaigisteid ja kannatasin.
Ma ei mõista, kuidas just selliste vägevate ürituste ajal õnnestub mu tervisel alla anda.
Aga eks ma olen ikka liiga väsinud olnud pidevalt, liiga palju tahtnud jõuda.
Tuleb enesele veidi armu anda. Ei saa kõike.
Ma ise usun, et vähe und, liiga palju kohvi, sigarette ning viirukit :D
Eks need mu jalust niitsid.
Revolverilt nägin veidi heliproovi, nad olid tõesti nunnud,
Aga ma lihtsalt poleks suutnud seal seista, hüppamisest rääkimata.
Lõpuks lebasin ma Revoka live ajal autos, viiksusin vaikselt ja ootasin kojusaamist.
Siimust oli meeletult armas minu pärast nii palju muretseda.
Ja mul on kahju, et ta seda üldse tegema pidi.
Ma luban, et ei tapa ennast enam niiviisi. Eriti :)
Oh, jah. Ma polegi vist kunagi nii lähedal surmale olnud..

Ja foto olen ma ka teile eilsest võlgu.
Oma lemmikvärviga.
Taas, Greenile ma fotokat ei võtnudki,
Tahtsin maksimaalselt nautida ja meelde jätta,
Mitte pidevalt seadeid vahetada ja parimat kaadrit oodata.
Need ajad on möödas. Nüüd tahan isiklikke mälestusi.
Et siis midagi arhiivist.
Ja siit see tuleb. Lemmik.
Nagu laulusõnadki ütlevad: lumevärv.
Ja ometi olen ma rahul praeguse lumetu detsembriga,
Sest lumerookimine oleks lihtsalt liig praegu.
Aga vaadake fotot. No on ju ilus.

Rekvisiitide taga on maailm

2011-12-17T00:46:00.001+02:00

Täna on taaskord olnud eriliselt...
Kummaline, väsitav, valgustav, pikk-pikk, aga põnev päev.
Palju uusi kogemusi, uusi vaatenurki, uusi kuulamiselamusi.
No kuidas ma ütlen? Väga vägev on olnud.
Paneb naeratama küll :)
Ma ei saa täpselt siiski aru, kuidas on võimalik,
Et kui sa ootad pikisilmi oma ellu vaheldust ja põnevust,
Ei kisu sind keegi rutiinist välja.
Ja kui on aeg, kus kohustused sunnivad raamides püsima
Ning sa elu eest palvetad, et ei tuleks midagi hullumeelset,
Et sa saaksid rahulikult igav ja asjalik olla...
Siis on maailm tagajalgadel ja nii öös kui päevas toimub kirjeldamatuid asju.
Ma tahaks, tõesti-tõesti tahaks. No hinges on valus lausa,
Aga ma ei saaaaa ju... No ma pean olema asjalik. PEAN.
I need to just keep telling myself that :)

Ja tänane foto peaks olema millestki naljakast.
Ohh, appi, uskuge, ma pole täna ainsatki pilti teinud.
Naljakaid asju on ka vähe teele jäänud.
Viimases hädas leidsin teile siis ühe vana Naistelehe horoskoobi.
Need on alati üsna naljakad.
No nii usutavaid ennustusi, mis nii täppi läheksid, ei ole kusagil mujal :D

Don't say you love me

2011-12-16T00:40:00.000+02:00

Avastasin täna taaskord, et vahel tasub end kõigest hoolimata välja vedada.
Et mõnikord on rahuks vajagi üht mitte eriti vaikset tiksumist,
Üht pikka autosõitu ja üht mõnusat plaati.
Ma olen lihtsalt pidevalt väga väsinud.
Ja ootan oma inimestelt natuke liiga palju :)

Aga mis siin pikalt lobiseda.
Meil on üks foto presenteerida.
Ja siit see tuleb.
Teema: raamatud.
Ohhhh, raamatud.
Mu suurim kirg, mu suurim armastus.
Raamatuid, mu sõbrad, ei saa inimesel iial liiga palju olla.
Ma vajan neid enda ümber. Häid ja halbu, lihtsaid ja keerulisi,
Odavaid ja kalleid, väikesi ja suuri. Nagu inimesigi :)
Ainult et inimesed suudavad harva sind täiesti uude maailma viia,
Panna sind kõike unustama ning lõbustada sind kõigil igavatel hetkedel.
Inimesed on inimesed. Aga raamatud... Raamatud on terve maailm :)

Ja siin nad mul on. Või tegelikult ainult tilluke osa neist.
Ütleme siis nii, et kõige läbimõeldum osa neist.
Minu kõige uuemad ja lemmikumad.

Let's run away together.

2011-12-15T00:56:00.000+02:00

Nii palju siis minu leelotamisest, et elu on lill,
Päevad on üllatavalt lihtsad ja kõik on üldse tibens-tobens.
58 tuba tänaseks päevaks. Suutsin viie tunnise maratoni jooksul hakkama saada seitsmega.
Uskumatu, kuidas selline asi paneb hindama vabu päevi.
Sest homme mul just vaba päev ongi. Jepsiduuuuuuuuuuuu :D
Oh, aga ma olen siiski rahul ka. On asju, mis kohe teevad tunde heaks
Ja tuleb välja, et reaalsed tulemused tekitavad minus ikka VÄGA hea tunde.
Eriti lahe oli kuulata, kuidas toateenijad tegelikult ei lootnudki tänase päevaga valmis saada,
Aga tänu meie kõigi ühistele pingutustele olime kella kolmeks ilusti valmis.
No on vägev ju! :D
Ja pühad hakkavad lähenema, homme teen esimesed tõsised ettevalmistused.
Las pühad nüüd ikka tulevad ka.
Võiks kodus ka oma oskusi testida ja veel mõned kaunistused üles lükata...
Ohhh, minust saab sedasi veel täiesti korralik inimene :P

Hullult lahe oli ka see poolametlik kohtumine ja arutelu minu juures.
Tore on kohe vaadata, kui inimesed töötavad :D
Kõlab põnevalt. Kui mul rohkem vaba aega oleks, siis ma oleks vist pidevalt ninapidi juures.
Tahaks igast asjast kõike teada ja veel rohkem ennast igale poole toppida.
Minu arust on ürituste korraldamine ikka üks imehuvitav värk :)

Ja muidugi, tänase päeva foto.
Mida, ma tean küll, me kõik metsiku huviga ootame.
ma ise olen küll alati põnevil. Tahaks palju rohkem klõpsida,
Aga siiani on teemad olnud sellised, et esimene või teine foto ütleb kõik juba.
Aaaaaagggaaa... Tänane teema on Morning Sky. Hommiku taevas.
Ja ma olen enne tööd lausa mitu päeva taevast piielnud,
Ikka salajases lootuses, et on miskit, millest pilti teha.
Hall ja udune ei inspireeri mind eriti, see pole hommik, see pole SEE.
Niisiis: Ma teen täna natuke teisit.
Ei hakka teid oma hallide pilvepiltidega tüütama,
Võtan miskit suvest. Siin on üks killuke tõelist unistust.
Hommikune taevas ja selle all hommikune Veneetsia.
Linn, kuhu minu süda kindlasti tagasi igatseb.
Need tänavad lausa anuvad, et sa nende rägastikku eksiksid.
Ohh, Itaalia... Midagi tõeliselt kaunist.
Terve selle reisi, terve selle killukese suve eest olen ma megalt tänulik.
Ma soovin kõigile selliseid unenäolisi hommikuid.
Ja seda sõna sõnalt, sest ööl enne seda hommikut magasime me õues ja raudteejaamas,
Me olime täiesti poolsurnud seda päeva alustades
Ja see oli siiski tabamatult kaunis.

Some wild nights

2011-12-14T00:16:00.000+02:00

Ja ma ei mõtle pealkirjaga üldse eksessiivset pidutsemist,
Vaid täielikku suutmatust enne kella kolme öösel uinuda.
Ja hommikud on meil asjalikud :)
Ja päevad on põnevad.
Üldiselt olen ma siiani kõigega ikka väga rahul,
Täna oli küll super rahulik ja lebo päev,
Aga jah, isegi tormamine on siiani peamiselt põnev olnud :)

Ostsin jõuludeks pardi ära, ülehomme on vaba päev,
Siis tahaks kodu jõuluks korda saada.
Ja üldse igati asjalik peaks olema.

Elu on, jah, jätkuvalt põnev.
Ja tahaks sellest kõigest nii väga kirjutada,
Ainuke asi on sõnade puudumine.
Kuidas rääkida teile oma elu paeluvat lugu,
Kui see on samas nii igapäevane ja harilik?
Võin vaid öelda, et ma olen siin selle kõige keskel uskumatult rahul.
Praktiliselt olematu väike mina siin Universumis,
Aga minu elu on minu enda jaoks nii piiritult suur.
Ma saan kõik, mida ma tahan.
Ja ma võin olla kes iganes. Ma saan enda kaudu muuta tervet maailma :)

Deem, ma olen positiivne täna. Taaskord.
Ja kavatsen seda positiivsust nüüd natuke aega hoida ka.
Mul on viimastel päevadel tunne,
Et pole enam midagi, mis mind aheldaks.
Viimased kübemed mind takistanud tunnetest on kadunud.
Ma olen nüüd täpselt nii vaba, kui minu praeguse kohustuste nimekirja juures olla saab :)
Aga kohustustest saab loobuda, emotsioonid on vaikimisi.
Krüptiline, ma tean. Jääme lihtsalt selle juurde, et ma olen rahul.

Ja mul on teile täna ka eriliselt rõõmustav foto.
Teemaks on Leaves, ehk lehed.
Ja uskuge või ei: on detsembri keskpaik, 13 on käes juba
Ning meie kuslapuul on kaunid helerohelised leheksed puhkenud.
Kahjuks jäi hetk nii hiliseks, et pilt on pimedavõitu.
Aga kaunis siiski.
Ideaalne meeldetuletus, et endiselt ei pea lund rookima :D

Clearly in a happy place.

2011-12-13T00:56:00.000+02:00

Täna oli esimene praktikapäev.
Ja ma ütlen ausalt, arvasin, et jubedam on.
Et ma ikka sehkendan päris tühja ja olen õhtuks päris surnud.
Aga ei olnudki nii halb.
Kõik on supersõbralikud, lasti kenasti omas tempos teha ja möllata,
Aga ikka kohe rabelema ja iseseisvalt.
Parem käsi on nüüd valus, aga jalad on korras
Ja sain kiita ka veel, et ei ole ma nii lootusetu miskit :)
Peaks kodus proovile panema oma oskused nüüd mingi hetk.
Oh, hotellid on lihtsalt üldiselt megalt lahedad tegelt.
Ja hea on ette kujutada, et sa sead valmis toa,
Mis saab kellelegi mingiks ajaks koduks. Annad oma panuse elamuse tekitamisse :)
Muidugi on veel hulk paranemisruumi, aga esimene päev ju :)
Sain juba klientidega ka suhelda.
Soome keel on mul ikka päris tühine, tuleb välja :D
Esimesed leiud on hotellitoas ka tehtud, põnev-põnev :D
Oh, ma võiks jahuda sel teemal üht- ja teistpidi,
Aga eks edasine aeg nüüd näitab, kuidas ma hakkama saan.
Põhimõtteliselt peaks voodite tegemist veel raevukalt harjutama.
Ja detailidele mul ka veel silma pole. Asjad kipuvad ununema ja märkamata jääma :)
Ohh, ma juba mõtlen, kuidas end parandada.
Tahaks ikka mingi kiiruse ka sisse aretada. Saaks mingi reaalse panuse anda tipptunnil,
Mitte lihtsalt sellise kurva näoga kellelgi jalus tolgendada.
Ma kavatsen säravates värvides läbida selle praktika :D
Ja siis äkki koristaks ikka kodu ka ära enne pühi... :D

Ja siis tulin ma pärast keskmiselt rasket praktikapäeva koju,
Viisin oma notsukese õue ja muidugi pidi ta end seal ära määrima.
Seega, kohe otsa koera vannitamine, föönitamine ja kammimine.
Pluss, küünte lõikamine, mida ta eriliselt vihkab :D
Aga nüüd on see ka tehtud. Ma olen tubli olnud.
Homme tahaks piparkooke teha, et saaks pühadele hoo sisse.
Ja mingi jõuluhõngu majja. Tuleb hakata tujutekitamisega tegelema.

Challenge näeb tänaseks ette fotot õnnest.
Kõige parem hetk eilsest päevast. Oli tõesti hea olla.
Seega, siin on minu happiness:

All the smiles in the world.

2011-12-11T17:54:00.000+02:00

Jube mõnus on ikka kodus olla.
Minu notsu passib mu jalgade otsas ja nohiseb,
Toas on soe, küünlad põlevad...
No lihtsalt ideaalne rahu ja vaikus.
Õed on nüüd jälle läinud, see on veidi kurb.
Alati kui nad tulevad, on alguses kuidagi harjumatult lärmakas
Ja kui nad lähevad, on harjumatult vaikne...

Pühalikku meeleolu veel pole, aga mõnus on olla küll.
Ja väike hea õnnetunne, sest lund ei pea rookima :)
Eile oli Kantsis üks mõnna õhtu HND ja sõpradega.
Meenutus vanadest headest aegadest.
Kui üks asi on HND puhul alati kindel, siis see,
Et Tarvo suudab terve publiku paari esimese looga ümber sõrme keerata,
Seda oskust pole ta aastate jooksul kaotanud.
Nii mina selle bändi lummusesse langesin ja eile juhtus see mu õdedega :D
Muusika oli oma tuntud headuses, täpselt nagu vanasti :D
Muidugi on mõlemad osapooled vahepeal muutunud.
Mina saalis ja nemad laval pole enam need samad.
Aga seal ja sel hetkel oli hea. Ma ei hakka seda isegi lahkama enam süvenenumalt.

Täna on naeratuste päev.
Siin on minu kallite ja veel kallimate armsad musisuukesed
Üheks suureks naeruseks pildiks kokku pandud :D

Kes end ära tunneb, võib enese üle uhke olla:

Toit, teater ja autod

2011-12-10T23:06:00.000+02:00

No ei ole rahu maailmas.
Alti, kui ma luban endale, et hakkan puhkama,
Siis ma mingil juhul puhkust ei saa.
No ulme.
Aga samas lahe ka - et ma endiselt populaarne olen.
Täna olen saanud juba teatris käia,
Totaalse elamuse sellest saada,
Olen vastupidiselt kõigile lubadustele taaskord autot slepis vedanud
Ja oma närvid sellele hakkama pannud...
Muide, ma tõesti siiralt soovitan inimestele Rakvere Teatrit
Ja nende täiesti geniaalset mängukava.
No kõik, kellega ma rääkinud olen, on nõus:
Rakvere Teatrist ei saa pettunult ära tulla.
Mingi etendus on rohkem meeldinud, mõni jälle vähem...
Aga need kõik on head, hästi läbimõeldud ja ilusad vaadata.
Viivad kuhugi hoopis mujale ära, ajavad naerma ja panevad mõtlema.
Teater minu südame järgi :)
Olen vähe maganud ja palju liikunud ja veidi filosofeerinud ka.
Lihtsalt nii vägev on Rakveres tagasi olla ja kõiki jälle näha.
Uut infot on veidi liiga palju, kõike ei jõua kohe vastu võtta.
Ma olen oma auto eest hetkel no lihtsalt ülitänulik.
Ilmselt ei tohiks siiski oma transpordivahendit vaadata kui pereliiget,
Aga ma ei saa sinna miskit parata :)
Kõik minu hullused teeb ta kaasa, kõik minu veidrused peab ta üle elama.
Üldse olen ma hetkel õnnelik, et õed koju saabusid,
Minu väike kullakallis Notsu on ka kodus..
Ja eile öösel suutsin õue jõulutuled üles panna,
Ei poonud ennast sinna juhtmete rägastikku isegi üles.
Tohutult kena on.

Tegelikult on kogu see eelnev jura lihtsalt sissejuhatus
Mu esimesele fotopostitusele.
Sest ma ju lubasin, et see tuleb.
Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma jumaldan toitu.
Igasugust, igas koguses, iga kell.
Lihtsalt. Kui see on söödav, siis on see söödud :)
Ma armastan toitu kui sellist ja peale väga üksikute erandite
Austan ma väga igasugust suupoolist.

Aga täna olen ma lihtsalt väga tänulik selle lõuna eest,
Mis mul hetkel olemas on, sest pankrott kummitab kaugustes
Ja millegi eriliselt peenega ma end kostitama ei hakanud.
Pealegi, plov on tõesti üks hea toit, mida ma alati olen nõus mugima.
Siin see on:

I'm grateful for everything I see every moment of the day.

2011-12-10T03:52:00.001+02:00

Sain täna aru, kui mõnus väike eluke mul on.
Kui palju lahedaid inimesi, kes mind pidevalt lõbustavad
Ja mind pidevalt uutesse põnevatesse situatsioonidesse tirivad.
Täna käisin näiteks kell üks öösel linnuses hobuseid silitamas.
Lihtsalt.
Olgem ausad, mul on ikka väga vedanud,
Absoluutselt kõigega.

Sega, mu rahvas,
Olen ma otsustanud võtta ette väikese challenge'i.
Kuu aega puhast tänulikkust. Või umbes nii.
Kuna ma arukalt Tartust fotoka kaasa pakkisin,
Siis tuleb nüüd 30 päeva järjest sellele kasutust ka leida.

Üritan homsest alustada. Ja teha ausalt.
Et siis tõesti, fotokas näpus ringi joosta pidevalt.
Vaatame, kuidas läheb. Aga mul on hea tunne selle suhtes.
Ma olen alati kahe käega selle poolt, et endale meenutada, kui hea kõik on.
Juhend ise on imelihtne.
I present to you...
My new project:

I only get this way with you

2011-12-03T03:04:00.001+02:00

Oleksin tahtnud kirjutada oma tavalisest:
Inimestest, tunnetest, tundmatusest...
Aga see oleks ju nii etteaimatav, eks?
Seega, none of that today.
Võtame veidi teise kursi.

Käisime Andresega Võsul täna, iseenesest armas sõit.
Ja see käik poleks teoks saanud ilma Märdita,
Kes mulle, vaesele autotule, oma rattaid laenas.
Kohe kergem on olla, kui on vabadus liikuda.
Aga mitte autodest ei taha ma rääkida.
Käisime Võsul külapeol.
Mulle idee täiega meeldis: kohalikud tulevad kokku,
Tekitab sellise ühtse ja mõnusa meie-tunde.
No selline natuke häälest ära kitarriga kahe-mehe-bänd on kohustuslik,
Igasugune rahvalik süldilaulude valik ka. Loomulik.
Vahepeal kiskus muige suule, seda kõike veidi võõra pilguga vaadata, oli tõesti lahe.

Ja siis tuli külateatri moment.
Mis tekitab alati sellise veidi kõheda tunde.
Ma olen näinud tõeliselt häid harrastusteatreid (kas neid peakski üldse nii sildistama?)
Igatahes: aga see vaatepilt võib ka üsna piinlik olla.
Tänane jättis hinge lihtsalt täieliku õuduse ja kuhja piinlikkust.
Kui on üks asi, mida ma kunagi ei tolereeri, siis on see vaataja/kuulaja alahindamine.
Kas naljad stiilis "Illimar - Tillimar" või "kepikõnd - kummid kepi otsas"
Tähendavad seda, et teie publik rohkemat väärt polegi?
Et mina kui vaataja peaksin naerma ja käsi kokku lööma,
Sest peaks nagu naljakas olema?
Ei olnud. Kohutav oli. Eriti kohutav oli, et täiskasvanud inimesed sellist asja teevad,
Täielikult uskudes, et see on tohutult vägev.
Millist publikut te sellise kraamiga lõbustate? Ja kui nad siis ongi lõbustatud,
Kas teil endal ei teki tunnet, et see on üsna... VALE ja üsna kurb?
Ma olen kahe käega huumori poolt, olen naermise ja lõbutsemise poolt.
Igasugune kunst ja teater ei pea absoluutselt olema ainult melanhoolia ja kõrgem filosoofia.
Ei, aga no oma rahvale mingit toorest, läbimõtlemata ja küündimatut p***a ette sööta,
See pole lihtsalt õige. Mina lahkusin igatahes täna Võsult üsna šokeeritult.
On olemas palagani ja satiiri, mis lähevad kõrist alla ja on neid, mis ei lähe.
Tänane ei läinud. Ma leian, et olen tarbijana enamat väärt.

Kui ma tarbin kultuuri, ja kultuur hetkel selle kõige laiemas mõistes,
Siis tahan ma, et mind pandaks mõtlema, isegi huumor peab olema terav ja täpne,
Et olla tõeliselt naljakas. Satiir peab olema äratuntav ja üle võlli, aga mitte labane.
Tavaliselt vaatan ma filmi, näidendit, loen raamatut
Ja alati leian asju, mida ma isiklikult oleksin teinud teisiti.
Juba see tekitab minus vaadatu suhtes positiivse emotsiooni,
Sest ma võrdlen enda mõtteid lavastaja, kirjaniku või režissööri omadega,
Ma püüan aru saada, mida tema teha üritas ja mida mina teha üritaksin.
Ka komöödia puhul: millised naljad töötasid, millised mitte?
Miks mulle miski ei meeldinud? Mida ma muudaksin ja kus?
See kõik on mulle oluline. Mulle meeldib, kui mind üllatatakse ja pannake mõtlema.
Ma tahan tunda, et mind on hinnatud ja minusse suhtutakse positiivselt.
Jah, seda kõike on tarbijana võimalik tajuda.

Ja siis oli tänane. Kust ma tulin ära lausa vapustatuna.
Ei ole võimalik, et keegi ootas mind kui vaatajat saali,
Eeldades minult nii vähe, lootes minust midagi nii... madalat.
Mul ei tekkinud isegi ühtki ideed kogu selle farsi käigus,
Ma lihtsalt ootasin tuimalt, kuni terve see asi läbi on ja ma saan lahkuda.
Kui ma oleksin selle ideega eelnevalt tutvunud,
Ei oleks ma mitte midagi parandanud.
Ma oleksin kogu asjale suure rasvase punase risti peale tirinud
Ning täiesti nullist alustanud. Iga inimene väärib paremat kui see.
Ka ilma teatrimaja ja teatrihariduseta on võimalik teha VÄGA head teatrit.
Ka ilma kostüümide ja valgustuse ja lavata saab teha VÄGA head teatrit.
Aga see nõuab sult oskust panna vaataja kaasa elama,
Minna ta pea sisse ning luua sinna terve maailm.
Sa pead panema vaataja nägema asju, mida sa tal näha tahad lasta,
Sa pead ta mõtlema, kujutlema ning unistama panema.
Ka täiesti minimaalsete vahenditega on see võimalik.
Aga see tänane...
Sellel tasemel on tavaliselt majapidude purjus külaliste naljad saunalaval.
Andke andeks, aga ma tunnen end alandatuna.
Mul on kahju, et ma pidin seda nägema.

Ja muide, kogu see asi tekitas minus tohutu soovi luua midagi palju korralikumat.
Kustutada kogu see mentaalne valu, tehes midagi õiget ja ilusat.
Hakkame näiteringi tegema, lapsed :)